ÕHTULEHE VIDEO JA GALERII | VAATA KELLA(SID)! Arst leidis kellade kollektsioneerimises oma elu hobi (2)

Juba mõned nädalad on Tartu linnamuuseumis üleval näitus "Vaata kella! 150 aastat Junghans firma vedrukelli." Näitusel on eksponeeritud kuulsa Saksa kellatootja Junghans Gebrüder AG kellatoodang. Näitus on pühendatud firma 155 aastapäevale ning 150 aasta möödumisele esimese kella valmistamisest Junghansi tehases. Eksponeeritud kellad pärinevad Tartu ülikooli kliinikumi onkokirurgi Rait Labotkini erakogust.

Junghansi kompanii tooted olid enne II maailmasõja lõppu Eesti kellaturul domineerivad. „Igal teisel perekonnal oli Junghansi äratuskell ja igal kolmandal seinakell,” ütleb kollektsionäär Rait Labotkin. „Kvaliteetne kell taskukohase hinnaga” oli firma moto.

Näitusel on väljas üle 300 eseme – esindatud on kõik vedrukellade tüübid alates seinakelladest ja lõpetades käekelladega. Kollektsioon on terviklik ning annab hea ülevaate kellade mehhaanika ja disaini arengust 150 aasta jooksul. Junghansi firmat peetakse klassikaliste mehhaaniliste kellade standardi kehtestajaks. Lisaks toodete arengule tutvustab näitus ettevõtte arenguloo juures olnud inimesi. 155 aastat Junghansi kellatehase ajalugu peegeldab üllatava täpsusega Saksamaa kui riigi ajalugu.

Kollektsionäär Labotkini vedrukellade kogumise hobil on samuti juba üsna väärikas ajalugu. Junghansi kellade kollektsioneerimisele (mitte kogumisele, sest kollektsionääri huvitab kvaliteet, mitte kvantiteet, rõhutab Labotkin) pani ta alguse kolmanda kursuse arstitudengina ehk ei rohkem ega vähem kui neli aastakümmet tagasi. Nagu elus sageli juhtub, sai teda senini saatnud hobi alguse juhusest. Kuidas – ja miks?

"Miks, see on samasugune küsimus nagu "miks sa armastad oma naist?"" filosofeerib kollektsionäär. "No ma ei tea, ma armastan teda lihtsalt. Mul on ilmselt selline kollektsionääri natuur. Juhuslikult sai, aga mulle hakkas see ajalugu meeldima – no mulle on ta meeldinud alati – ja tänu sellele hakkas ka neid kelli korjuma. Lõpuks kasvas kvantiteet kvaliteediks ja hakkasin väga põhjalikult Junghansi firma käekäiku uurima. Möödunud reedel külastas seda näitust siin ka Saksamaa suursaadik koos esimese disaineri Anton Ziegleri poja Volker Ziegleriga ..."

"Olin kolmanda kursuse tudeng ja teel Maarjamõisa haiglasse," meenutab tohter esimese Junghansi kella saamise lugu. "Riia ja Vaksali nurgal oli komisjonipood – tollal antikvariaate ei olnud – Remo. Astusin sinna lihtsalt sisse, et aega parajaks teha ja ma nägin minu jaoks imeilusat mehhaanilist kella, millel oli all mängutoos. See mängis ja see oli minu jaoks just ilmselt selleks impulsiks. Ostsin selle kella ja siis sain veel samasuguseid mitu tükki. Tänu sellele kellale ja teistele olen saanud väga paljude huvitavate inimestega tuttavaks, meistritega, kella- ja kullasseppade, restauraatoritega jne. Tõesti juhus viis selleni ja ma olen tänulik sellele juhusele."

Rait Labotkin on igapäevaelus onkokirurg – opereerija, kes peab olema ülitäpse käega ning teadma une pealt inimkeha toimimismehhanisme. Siin võib näha teatud paralleeli kellassepatööga. Ometi ei usalda kollektsionäär end piisavalt, et Junghansi kellade sisemust ise opereerima hakata. Lisaks tahab ta, et kellad saaks restaureeritud sellisele kujule, nagu nad algul olid. Selles aitab teda vanema generatsiooni kellassepp ja oma ala viimaseid mohikaanlasi Johan Tralla.

Kui püstitada hüpotees, et kellakollektsioonile on mees ilmselt kulutanud õige mitme auto raha, ütleb doktor Labotkin "oi, ärge rääkige". Õnneks olla abikaasa tema hobi suhtes mõistev. Siiski on proua naljatanud, et oleks tore, kui kellakogu peale näituse lõppemist koju tuua "ununeks". Mis siis, et kõik 300 kella korraga ei tiksu – seda oleks karastunud kirurgi sõnul võimatu välja kannatada.

Sealjuures märgib kollektsionäär, et Junghansi vedrukellad ei ole reeglina ülikallid, sest firma tootis neid 125 aastat ja miljonites.

Aga milline on teile endale hingeliselt kõige kallim?

"Nad on kõik mulle südamelähedased, sest ma olen neid kõiki oma kätega katsunud, neid paiganud ja kellassepaga läbi vaadanud," vaatab mees hellitava pilguga oma kollektsiooni, millest iga eseme kohta on tal mõni lugu rääkida. Sealjuures märgibki tohtrist kollektsionäär, et teda ei huvita kõige rohkem mitte kellad iseenesest, vaid nende lood ja ajalugu.  

Elustiil küsib lõpetuseks Rait Labotkinilt kella – saamaks näha, millise otsa oma mitmesajast ajanäitajast mees vaatab. Kuid Labotkin vaatab hoopis käekella. Ning see pole Junghansi oma – sest tänapäevast ja piisavalt väärikat sellesugust ei saa mees endale oma sõnul lubada.  

Videointervjuud Rait Labotkiniga ja mitme tema väärika kella tutvustust vaata siit.