ÕHTULEHE VIDEO | "Ega see endurosport nüüd nii ohtlik ka ei ole" (10)

"Enduro-motosport on kõige laiemas laastus võib-olla selline asi, kus pannakse proovile nii mehed kui mootorrattad," selgitab Lärm, millega tegu. "Ja erinevalt krossist on siis enduro niimoodi, et mitte ei sõideta ainult 15 minutit pluss kaks ringi, vaid sõidetakse kaks päeva. Üks võistluspäev kestab umbes kuus-seitse tundi – see on pigem selline kestvusala, võrreldes krossiga."

Motokrossist eristab Lärmi sõnul endurot veel see, et krossi sõidetakse ühekilomeetrisel hüpetega ringil, aga näiteks Võrtsjärve enduro tänavuse raja üks ring on 70 km pikk. Ringi sees on kolm kiiruskatset, ekstreem-, krossi- ja endurokatse.

Tartus algab täna pärastlõunal raeplatsi vahetus läheduses Vabaduse puiesteel enduroproloog, mille peamine eesmärk on ala rahvale tutvustada ja inimestele show'd teha. 

Üks ala viis teiseni

Ise jõudis Lärm endurospordi juurde läbi mootorrataste mäkketõusu. Mäkketõusuni aga läbi omakülamehe Vallo "Volts" Põdra, kes on selle ala Eesti maaletooja. Juhtus see umbes tosin aastat tagasi – erinevalt paljudest nende alade meestest pole Lärmil pikka kogemust motokrossiga. Enne motospordini jõudmist aga harrastas mees hoopis jooksmist. Täna ütleb Lärm otsekoheselt, et joosta on tore, aga tal on kahju inimestest, kes ainult jooksmisega tegelevad. 

Esimesed endurod selja taga, kasvas isu selle ala vastu. Lõpuks jõudis mees nii kaugele, et läks esimese eestlasena osalema Rumeenias peetavale raskele Red Bull Romaniacs ekstreemendurole. Ja läheb tänavu sinna juba seitsmendat korda.

"Seal nägin esimest korda, kuidas Tartuga sarnasesse linna Sibiusse oli pandud siukene hull kaadervärk üles," kirjeldab mees, kuidas tekkis idee endurosport Eestiski kesklinna tuua. "Tahtsin proovida, Tartu linn andis lahkesti loa ja nüüd tuleb see siin neljandat korda."

"See on puhas adrenaliinilaks," kirjeldab Lärm enduroproloogi. "Pakkuda seda rahvale – siia tuleb paar-kolm tuhat inimest. Panna Tartu kesklinnas neljarealine tee kinni ja selline jama siia kokku vedada (osutab "atraktsioonidele" – toim) – ega see lihtne ei ole. Minu meelest on juba see adrenaliinilaks, et seda asja saab siin keset linna teha. Kunagi linn mulle pakkus, et teeme Lõunakeskuse parklas, aga ma kohe loobusin. Siis oleks võinud seda juba kodus teha, aga see pidi toimuma siin, kesklinnas, kõigi silmade ees."

Ohtlikkus enda teha?

Kui küsida Lärmilt, mis hoiab teda selle ohtlikuvõitu ala juures, vastab ta kohe kaitsvalt "ega ta nüüd nii ohtlik ka ei ole". Tema sõnul tuleb endurot sõita mõistusega ja ohtlikkus on iga mehe gaasikäe küljes kinni. Ning lisaks adrenaliinile pakub ala ka mõnu edukast sooritusest.

"Lihtsalt on tore, kui suudad nendest takistustest kiiresti üle sõita," osutab Lärm proloogiplatsile. "Kui oled proovinud, siis hakkab järjest tulema. Mulle meeldib neist palkidest üle sõita, võimalikult suurtest ja võimalikult kiiresti."

Õnnestustest rääkides sülitab mees kolm korda üle õla. Enda sõnul on tema isiklikult elanud tosina aasta jooksul üle ühe suurema õnnetuse, viis-kuus aastat tagasi Rannu mäkketõusul.

"Oli paduvihm, ma läksin hüppama, et rahvale näidata, et seal saab hüpata," meenutab Lärm. "Aga läks nii halvasti, et lõi ütleme nii, et lappama ja ma kukkusin oma rangluu puruks. Mind viidi haiglasse, aga kahe tunni pärast olin tagasi, et üritust edasi korraldada. Korraldasin, õhtul sõitsin veel kuidagi katkise käega kiirendust, tegime afterparty ära ja hommikul läksin tagasi haiglasse. seal lapiti mind raudplaatidega kokku."

Lärm märgib flegmaatiliselt, et katkine rangluu on motospordis tavaline ja tavaliselt on pea kõigil selle ala harrastajatel õlal vastavad armid.   

Töö on seotud motospordiga

Professionaalseid enduromotosportlasi Lärmi andmetel tänasel päeval Eestis ei ole. Vaid mõned krossisõitjad saavad sõitmise eest palka. Leiva teenib mees iselauale just ürituste korraldamisega ning muuhulgas elamusmatkadega: enduromootorratastel ümber Võrtsjärve.

"Eks leiva üritan lauale ikka nende üritustega tuua ja mul on ka mõned muud ärid-asjad, aga kõik on seotud motospordiga," kirjeldab ta. "Olen õnnelik inimene, kuna leib tuleb lauale sellega, mida mulle meeldib teha. Ma ei pea näiteks üheksast viieni kontoris istuma – see polekski võimalik minusuguse inimese puhul."

Sealjuures leiab Lärm ka, et endurosport pole tingimata kallis hobi, olla märksa hullemaid. Et ise käib ta võistlemas ka välismaal, siis on tema puhul tavaline taks, et ühe aastaga sõidab Lärm "läbi" ühe tsikli.

"Oleneb, kuidas tahad teha – kui ainult Eesti mastaabis, siis ostad mootorratta ja saad sellega hobiklassis ka kolm-neli aastat sõita," julgustab Riho "Lärm" Kollist neid, kes täna Tartu kesklinnas ja homme-ülehomme Rannu kandis toimuvast Estonian Enduro Weekendist pisiku külge saavad. 

Videointervjuud Lärmiga vaata siit.