Kooli tänava mudamonsterid testivad maasturil võimalikkuse piire

Kohtume Liina (38), Aarne (49) ja Marcusega (9) kindlaksmääratud ajal kindlaksmääratud kohas. Kohta ega kanti siinkohal perekonna palvel ei nimeta, kuna head ja legaalsed off-road'iga tegelemise kohad olla hinnas ning võõraid neisse paikadesse ei soovita. Vanem perepoeg on jäänud koju, kuna pea 16-aastase iseenda tee otsijana ta enam nii väga mudarallist ei huvitu.

School Street Mud Monsteri (nii on nende perekondliku tiimi nimi) tegelasi pole kaupluse parklast raske leida. Nende sõidukiks on üüratute rehvidega, kleepekaid täis ja säravpuhas (vist pole üllatav, et mitte kauaks) maastur. 1999. aasta Jeep Cherokee, nagu hiljem teada saan. Enam-vähem võimalikkuse piirini heaks off-road'iks kohendatud ja tuunitud, 2,5-liitrine turbodiisel südameks.

Sügava mustriga hiigelrehvid undavad ja vibreerivad asfaldil kaunis tüütult. Kruusale jõudes helipilt paraneb ja metsas on juba hoopis teine lugu. Suhteliselt heas korras metsateel on maasturis täitsa tore tiksuda ... aga siis hakkab pihta.

Füüsikaseadusi trotsides

Saan aru, et Liina ja Aarne mõtlevad seda täiesti tõsiselt. Noh, seda, et autoga on võimalik sõita mäkke mööda mitme kännuga palistatud mudarada! Ma vist ei maininud veel, et see mägi-küngas-asjandus on umbes 45-kraadise nurga all? Kordan: me sõidame vist üles 45-kraadisest mäest.

Kõhus tekib tunne, mis viitab adrenaliini eritumisele neerupealistest. Teisisõnu: see tunne, mis ühest küljest on mõnus, aga teisalt signaliseerib sulle, et sa võid olla sattunud olukorda, mis on täiesti ... metsas. Ilmselt selleks, et paremini näha (mitte et sellest tagaistmel tolku oleks), venitab adrenaliin silmad umbes magustoidukausi suurusteks.

Ja turbodiisli unnates olemegi sellest mäest üles sõitnud! Me ei veerenudki kukerpallitades tagurpidi mäest alla!

Off-road'i perekonnal ei ole, nagu selgub, suuremaid õnnetusi olnud. Kuid kord oleks tõesti peaaegu juhtunud umbes see, mida just sai kardetud: mäkke tõustes kerkis auto esiosa õhku ja üsnagi imekombel jäi tagurpidi pudenemine juhtumata.  

Rataste alt on läikivpuhtale autole juba loobitud keskmise koera seedeeritiste mõõtu pruune poriplönne. Kas perekonnal on autopesula kuldkaart? "Ei, meil on survepesur," vastatakse.

Järgmine kallak on veel järsem, veel pikem ja veel mudasem ja veel kännulisem ... ja üleüldse kõike veel ja veel rohkem. Aarne vahetab roolist Liina välja (võistlustel roolib enamasti Aarne, Liina on kaardilugeja ja vintsija) ja märgib, et Liina pelgab "natukene kõrgust". Ma ei imesta. Liina ja fotograaf Aldo lahkuvad masinast (või juhtus see veidi varem või hiljem, siiamaani valitseb kogu selle pingelise veerandtunni osas täielik virvarr) ja Aarne vajutab gaasi. Unnates ja külge ette tõmmates pressib masin end ülesmäkke, sõitjate jaoks taevas paistmas (mitte, et oleks olnud tahtmist seda imetleda). Siiski kulub selle mäe vallutamiseks mitu katset.        

"Ma poleks arvanud, et ühegi masinaga on võimalik sellisest kallakust üles sõita," märgin.

"Paljud on nii arvanud," muigab Aarne.

Üks järgmisi väljakutseid on oru põhja kogunenud ja osalt veel jääga kaetud suur lomp. Selle ületab Jeep (taas Liinaga roolis) suurema vaevata. "Aga stangest jooksis vett välja nagu kraanist," märgib veekogu ületamist jälginud Marcus, kes kogu ürituse jooksul ei ilmuta ühtki hirmu märki.

Appi tõttab vintsiga naisterahvas

Nõksuke hiljem juhtub mudamülkaks sõidetud metsarajal see, mida kartsin juhtuvat: jääme kinni.

Nüüd on kõik, jõuan mõelda. Auto jääb siia seniks, kuni maa on nii kuivanud, et mõni traktor söandab siia sõita (ilmselt võiks see juhtuda umbes juunis). Ja kuidas saame meie tagasi koju?

Liina hüppab oma kenades punastes kummikutes mudasse, otsib pakiruumist puukaitsevöö ja Aarne annab puldist vintsi järele. Veidike nokitsemist hiljem sikutab Jeep end puu külge kinnitatud vintsi ning mootori jõul mülkast välja, nagu poleks asigi. Nagu selgub, saab vintsi kasutada ka seal, kus piisavalt tugevaid puid pole – soos sumbates kasutatakse vintsimiseks ankruid. Hiljem saan – mitte just rahustuseks – teada, et ühel võistlusel mõnd aega tagasi andis vintsimiseks kasutatud puu ka järele, purustas ühe auto ning saatis sohvri kiirabiautos minema. Põhjuseks olnud see, et mitte liiga tugevat puud kasutas enda väljasikutamiseks korraga kolm ekipaaži.

X minutit ja x peadpööritavat (kohati ka pead autolae vastu peksvat) "Ameerika mägede atraktsiooni" hiljem läbime ühe lõigu kah umbes 45-kraadises külgkaldes ("Klaperjahil läks üks auto siin ümber"). Veidi hiljem jääme kinni sisuliselt kuristiku serval, kus teel on mudased rööpad, mida saaks sõjas ilmselt kasutada kaevikutena. Taas aitab meid vints. Auto on pidevalt võimalike ja võimatute nurkade all nii piki- kui külgsuunas, rebib meid läbi mülgastest, mis esiveolise pereauto mataksid, ületab takistusi, mis räsiksid traktoritki. Jne, jne.

Esmakordsel off-road'i kaasa tegeval inimesel tekib tasapisi mõningane harjumus. Ja usk. Usk sellesse, et kui masin on võimas ja inimene roolis pädev – ning samamoodi usuga (endasse ning masinasse) – siis on füüsikaseadused painutatavad ning, nagu öeldud ühes vanas laulusalmis: "Ei takista vallid, ei takista kraav". Ehk usk sellesse, et off-road'is on sisuliselt kõik võimalik. 

Siis, kui raja lõpp paistab ja jõuan juba mõelda, et nüüd peaks olema kõik ja me jäime ellu, kaotab masin mudas kergelt juhitavuse ja põrutab otse puu poole. Ent sama kerge jalaga, kui Aarne on gaasi vajutades, on ta õnneks ka piduri puhul. Võidukalt lõpuni jõudnud, saame off-road'i perekonnaga veidi juttu ajada – helisalvesti lubivalge näo ja taldrikusuuruste silmadega reporteri värisevas käes.

Millega hobi jaoks raha teenitakse?

Aarne peab Tartus autopoodi, mis muuhulgas tegeleb ATV-de ja krossikate müügiga. Liina on jae- ja hulgimüügikonsultant, Marcus õpilane. 

Aarne: "Aga tegelikult on sellega nii, et seda raha, mida sa selle hobi alla paned, seda ei olegi korraga võimalik panna. Iga kuu paned natuke kõrvale ja siis vaatad järjest, mis vidina sa selle eest saad. Kes ostab külmkapi, kes tiivalaiendid või vintsi."

Masin

Aarne: "Jeep Cherokee, 2,5-liitrine turbodiisel, 85-kilovatine originaalmootor, 1999. Kõik laidavad, aga mina sõidan kolmandat aastat off-road'i sellega."

Liina: "Üldiselt ei peeta Cherokeed väga heaks off-road'i masinaks. Küsitakse: kuidas see veel sõidab, pole võimalik, et nii kaua ühes tükis püsib."

Aarne: "See algab nii, et näed, et sellise masinaga käidi [off-road'il], ostad ära ja siis vaatad: miks kõik rajast läbi said, aga mina ei saanud? Mis sul siis teistmoodi on kui mul? Öeldakse, et see on esmatähtis, tee see ära. Teed ära ja siis läheb kohe midagi muud puruks. Siis saad teada, et kui paned sellise rehvi alla, siis hakkavad poolteljed minema – tellid Mikide maalt erisulamist tugevdatud poolteljed. Siis järgmine asi, järgmine asi – umbes nagu Tallinna linn, mis kunagi päris valmis ei saa. Meil on küll suht viimane staadium käes, siit enam väga edasi arendada ei ole võimalik. Kõik, mida tuuninguna on võimalik siia juurde osta, see praktiliselt on ostetud. Originaalist on vaid "ämber ja number"."

Liina: "Kere."

Hobi algus

Aarne: "2005-2006 ja kõik algas ATV-st. Üks sõber andis korraks ATV-ga sõita. Siis läksime "Klaperjahti" (Eesti suurimaid off-road'i võistlusi, kus muuhulgas sõidetakse nii maasturite, ATV-de kui maastikumootorratastega – VV) vaatama ja siis tekkis tungiv vajadus osta endale ATV ..."

Liina: "Algul käisime kahekesi sõitmas. Väiksemat poissi siis veel polnud, suurem sõitis koos minuga. Siis sai tema juba niipalju suureks, et tal oli vaja ka endal sõita, sai ka temale ATV soetatud. Siis sündis noorem poeg. Ja ei saanud niimoodi, et osad lähevad suure naudinguga välja ja mõni mossitab kodus ..."

Aarne: "Läksime siis auto peale – et siis on kogu pere koos. Kui on neli inimest, siis on vaja nelja kohta, igaühel oma ülesanded."

Liina: "Ja nüüd ongi selline üks suur ja ühine hobi."

Aarne: "Siis tegime juba meeskonnanime: School Street Mud Monster."

Liina: "Elame Kooli tänaval lihtsalt."

Mehelik hobi?

Liina: "Ega ei ole ju tegelikult."

Aarne: "Rooli keeratakse ühtmoodi – kas sõidab naine [Toyota] Aurisega või sellega (osutab maasturile – VV)."

Liina: "Naised saavad sellega ideaalselt hakkama. Meil on päris mitu naiskonda ka, kes võistlusklassi sõidavad.  Samas on see selline super maandamise vorm. Kogu oma aja ja raha matad selle masina sisse ja muda on see, mis rahustab."

Miks?

Aarne: "Kui sinuga kinni jäime sinna esimesse vintsimise kohta, siis kas sa mõtlesid mingist reportaažist? Sa mõtlesid: issand jumal, kas me jäämegi nüüd siia või, kuidas ma koju saan (ajakirjanik noogutab – VV)? Meile on see maandamise vorm. Sellises olukorras on hea, kui vaatad teistele otsa, näed, et see paanika on ainult minul ja kõik ülejäänud on jube rahulikud selle kõige juures – ju siis me ikka saame siit välja."

Liina: "Teine asi on see, et kes läheb pidu panema, kes läheb jooma ja ma ei tea mida tegema ... "

Tartu Off-Road Klubi

Liina, klubi liige: "Off-road ei ole ainult üks metsa lõhkumine. Näiteks toimub suvel meie korraldatud heategevusüritus "Lapsed metsa". Tuuakse kohale puudustkannatavaid lapsi, klubi teeb üleskutse maastikusuutlikumate masinate omanikele ja kõik, kes soovivad oma õla alla panna, tulevad appi ja sõidutavad lapsi. Lapsed saavad mudas sõita, aga alati ka igasuguseid muid huvitavaid asju teha – meil on olnud pritsumehed, esmaabikoolitus, politsei jms. Tartu Off-Road Klubi veab seda. Näitamaks, et me pole ainult jõmmid, kes lõhuvad metsa."

Off-roaderi kuldreegel

Liina: "Teinekord on nii, et kui rada teed, siis olukord võib enne võistlust-safarit palju muutuda. Käisime kuu aega enne üritust rada tegemas kahe autoga, mingites kohtades pidime vintsima. Aga kui ikka 20 masinat üle käib ja vahepeal ka vihma tuleb, siis olukord muutub. Läheb nii raskeks, et ilma vintsita eriti midagi ei tee. Alati on olnud keegi ka ilma vintsita, aga kedagi hätta ei jäeta, kõik aidatakse välja."

Aarne: "Üks off-roaderi kuldreegel: vahet ei ole, millega sa tulid – kui sa juba sellesse seltskonda sisse said, siis metsa kedagi ei jäeta."

Miks mitte purjetamine või – lausa kudumine?

Liina (kiiresti): "Eih! Kindlasti mitte. See hobi on ... küljes. See lihtsalt on nii. Ma ei kujuta end kudujana ette."

Aarne: "Kui kuskil on silt "Danger!", siis tuleb minna sildist edasi, et vaadata, mis oht seal siis on."

Liina: "Jah. Hiljem jõuad kahetseda või mitte kahetseda."

Adrenaliin?

Liina: "Ilmselt ikka, ega ilma selleta vist ei teeks ..."

Aarne: "Meil suurem poiss praegu enam ei viitsi sellega nii tõsiselt tegeleda. Muidu sõitis ATV-ga. Aga nüüd on parkuur ja freerun ja sellised asjad."

Liina: "Tema otsib teistsugust adrenaliini. Tema adrenaliin on nii kõrgele läinud, et me ei julge vahel vaadata. See, mis tema teeb oma quad'iga (quadracer, sportlik ATV – VV), see on ka omaette tase. Vahepeal vaatad neid kiirusi ja mõtled: oi-oi-oi."

Kiirus

Liina: "Minul on nii, et ükskõik kas ATV-ga või selle masinaga, pigem meeldib teha raskemaid ja tehnilisemaid osasid, mitte kiirus. Mulle kiirus ei meeldi, pigem meeldib just sihukene kulgemine."

Aarne: "Meie ei lähe koha peale välja mitte kunagi. Ma pigem lasen teised ette. Meil on pereüritus, me ei aja võitu taga."

Liina: "Meie teeme seda fun'i pärast, meil ei ole seda kihku, et ilmtingimata võita. Et sõita, silmad ruutus ja nui neljaks, kõikidest mööda, vahet pole, mis su enda või autoga juhtub."

Postscriptum

Enne, kui üldse tekib mõte off-road'ist kirjutada, satun Facebookis täiesti juhuslikult ühe off-road'i harrastaja (kuna Eesti on väike, on see mõistagi Aarne tuttav) postitusele. See kõlab nii: ""Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad. Mtt 7:13-14." Isegi piibel kiidab off-road'i."