Kalamehest kirjanik Ruitlane: tuleb tegeleda asjaga, mida sa armastad (1)

Kui vana sa olid, kui käisid esmakordselt kalal?

Pakun, et neljane. Praegu hakkan 47 saama .... Umbes 42 aastat kalalkäimist.

Mäletad, mis su esimene saak oli?

Mingid pisikesed kogred olid. Maalt aiandi tiigist, väiksed hõbekogred.

Millal sa aru said, et kalapüük on sinu jaoks midagi erilist ja jäävat?

See on nagu elustiil. Ma armastan väga värsket kala ja ma armastan loodust. Viin need asjad kuidagi kokku enda jaoks. See on ka mu vaba aja sisustus, sellega ma nagu laadin ennast. Puhkan ja samas teen ka mingis mõttes tööd.

Ma olen viimasel ajal ka natukene tegelenud kalakoolituste korraldamisega, pluss siis mingitpidi toitlustamisega. Kes teab, see saab tellida. Ja teinud kõike sinna juurde kuuluvat. Tahan jagada seda, millest ma olen aastate jooksul aru saanud.

Aga just see tõdemus – kas jõudis sulle millalgi paugupealt või tasapisi kohale: mina, Olavi Ruitlane, olen kalamees?

Mingil ajal ma isegi kutsusin ennast kirglikuks kalameheks, aga nüüd olen taganenud sellest – ma ei ole kirglik kalamees, mulle lihtsalt meeldib kogu see komplekt. Kui ma täna kala ei saa, siis ega ma sellepärast õnnetu ei ole. Ikkagi see meri, paat ja see loksumine seal – kogu see täiskomplekt. Kala saab tegelikult ju osta kalurite käest ka, tuleb odavamgi, kui sa arvestad paate ja sadamamaksu ja kõiki asju.

Ma arvan, et terve lapsepõlve käisin kalal ja siis oli kuskil vist 90-ndate alguses võib-olla oli vähem seda kalalkäimist, seda aega. Mõni aasta ei käinud üldse, siis olid muud tegemised. Aga kui ma juba Laevas elasin, siis sellest ajast peale hakkas see kalalkäik uuesti, seal voolas jõgi kohe külje alt läbi. Tollest ajast peale vist üsna vahetpidamata olen käinud, 90-ndate lõpust.

Kuidas sündis idee, et see vee peal oldud elu tuleks raamatuks kirjutada? See mehe ja kalamehe kasvamise ja arenemise lugu – päris palju läbi kalastamise prisma ...

Läbi kalastamise prisma lihtsalt sellepärast, et ma tunnen seda asja lähemalt ja siis on kerge kirjutada. See oleks võinud samamoodi seeneraamat olla, sest tegelikult oli selles raamatus ikkagi tähtis see väikse poisi meheks murdumise lugu. Kalastamine oli üks kiht seal. Kuna ma selle asjaga olen sina peal, siis ju ta sai üsna tõetruu. See on raamatu osa, aga mitte kõige tähtsam osa.

Milline on olnud sinu kõige suurem püütud kala?

Ma ei tea ... kuuekilone haug. Mõned päevad tagasi sain üle neljakilose lõhe, see oli kah päris ilus.

Käisid just kalal? Mida sa püüad?

Käisin eile ja tõenäoliselt lähen homme jälle. Mul on praegu võrk sees,  paari päeva sees käin teda vahetamas. Praegu on see aeg, kui vesi on nii külm, et muu kalaga on praegu nagu tuuga. Kui siig liikuma hakkab, siis võtan ridvad ka välja.

Praegu on tulnud lõhet, sügavalt olen turska saanud. Ja meriforelli. Elan siin vaeste kirjanike majas ja meie maja jaoks jätkub sellest. Saame kala ja kõige paremat toorainet. Meil on siin all kohvik avatud, pakume inimestele samamoodi, saavad ka teised kõigest sellest osa. Kust see inimene saab näiteks värsket tursamaksa, inimene ei teagi, mismoodi see maitseb. See, mida poest konservina saab, see on sootuks midagi muud. Siin teeme väiksed võileivad ja see on midagi erakordset, ma arvan.

Sina püüad kala merest, aga tead sa, mida sisemaal praegu tehakse – kas Võhandul ja Peipsil käiakse?

Ma ei ole vaadanudki ... Märtsi lõpp, kohe tuleb haugikeeld peale, sest haugil hakkab kudeaeg ja siis ei püüta enam midagi eriti. Siis kunagi mais ta pääseb lahti alles.

Noh, jää ei kanna enam tõenäoliselt kuskil. Kui saad veel kuskilt jää peale, siis saab sealt ilusat ahvenat praegu. Kevadine särjepüük hakkab pihta, on kõige õigem vobla tegemise aeg. Kui särg hakkab kudema, siis samaaegselt kaotab ta maitse oma väärtuse. Praegu püütud särg – kui saad veel kuskilt jäält või siis paadiga –võib päris hea olla. Säinas vist ka hakkab varsti pihta.

Mida soovitaksid päris algajatele õngemeestele – just sellistele, kes on mõelnud, et võiks iseenesest proovida kala püüda, aga ei tea, kuidas alustada?

Võtke keegi kampa, kes on selle asjaga tegelenud. See näitab ära koha, aja ja vajalikud püügiriistad. Ise ei ole mõtet hakata kirvest leiutama – või jalgratast. Igaühel on keegi tuttava tuttav ikka kalamees. Kutsuge appi ja las ta näitab teile, kuidas näiteks sõlmed tehakse ja kuidas need asjad käivad. Midagi keerulist siin ei ole.

Sinu raamat "Vee peal" osutus väga menukaks ja sa oled kindlasti praegu Eesti kõige tuntum kalamehest kirjanik. Mis edasi?

Ei tea, ma ei mõtle kunagi niiviisi edasi, ma lihtsalt teen oma asju. Täna kohtusime Hardi Volmeriga, meil on käsil sellest samast raamatust filmistsenaariumi kirjutamine kahasse. Oli selline arutluskoosolek. Katsume mai lõpuks ühe ringi peale saada sellele.

Võtan praegu rahulikult. Käin kaks-kolm-neli korda päevas mere peal kalal, puhkan. Kevad on väga ilus. Suvel on mul selle toitlustamisega hästi kitsas käes ja mul ei ole väga palju aega. Käime laatadel ja üritustel tegemas oma kalakoolitusi ja selliseid asju. See on huvitav ka, et saab inimestega suhelda erinevates Eesti kohtades. Aga nüüd ongi, et ilmselt suvel saab vähem kalal käia ja praegu ma täiega kasutan seda aega.

Tuleb välja, et hobi toob sulle ikka päris mitmes mõttes leiba lauale ...

No tuleb tegeleda asjaga, mida sa armastad ja mida sa tunned. See ongi ju äge. Kui tuleb jälle mingisugune idee kirjutada, kui see jälle mind üle võtab, siis ma jälle kirjutan midagi. Aga ma arvan, et teen nüüd ühe kirjutamisevaba suve. Kui sügisel tuleb rahulikum aeg, siis eks ma kirjuta talvega midagi valmis. Praegu käin ringi, püüan ja küpsetan kala ja suhtlen inimestega.