HOMME ON MAAILMALÕPP – juba vähemalt 150. korda ajaloos (62)

Õhtuleht Online'i artiklisarja neljandas osas tutvume erinevate prohvetite ennustusega maailmalõpust. Kuigi enamike prohvetlikud nägemused on möödunud ohvriteta, leidub ka neid, kes oma järgijad viinud hukatusse. Järgnevalt leiadki neist mõned, kuigi ilmselgelt on ennustusi olnud rohkem.

Aastal 30 – Matteuse evangeeliumi kohaselt ennustas ka Jeesus ise teist tulemist ja maailmalõppu.

156 – Montanuse nimeline mees nimetas ennast "tõe hingeks" ja Püha Vaimu kehastuseks. Mehele tekkis kiiresti järgijaid, kelle seas ka naissoost prohvetid, kes väitsid, et näevad nägemusi ja suhtlevad Jumalaga. Rühmitus hakkas levitama tõde Kolmanda Testamendi kaasabil. Raamatus olid kirjas sõnumid Jumalalt, mis rääkisid Jumala kuningriigist ja uuest Jeruusalemmast, mis pidanuks taevast maale laskuma Pepuza linnas Früügias (kaasaja Türgi), mis saanuks kõigi uskujate koduks. Kõik pidid kogunema Früügiasse Kristuse teist tulemust ootama, kristlased jagati kohapeal isegi kahte laagrisse, ent kedagi ei tulnud. Kommuunid lagunesid ja 431. aastal kuulutas Efesose nõukogu antud usuliigi keelatuks ning Montanuse ketseriks. Sekt tegutses vaikselt edasi veel mitu sajandit, enne kui paavst Leo I sellele punkti pani.

247 – Kristlastest prohvetid kuulutavad, et roomlaste tagakiusamine on kaljukindel tõend/märk peagi naasevast Jeesusest.

Lucius Caecilius Firmianus Lactantius (260-340), tuntud ka kui kristlaste Cicero, kirjutab oma tekstides, et maailm hukkub ja ilm on aastal 300 rusudes, ent "seda ei tasuks karta sest Rooma linn jääb sellest puutumata". (Rooma langes alles 410 AD).

Ciceroga samale aastale määras maailmalõpu ka Tours'i (Prantsusmaa) piiskop Martin, kes kirjutas: "Pole mingit kahtlust et antikristus on juba sündinud, tõustes täiskasvanuikka jõudes kõrgemale võimupositsioonile.

365 – Poitiers' piiskop Hilary ennustas, et maailma lõpp saabub aastal 365.

Põhja-Aafrika usurühmitus donatistid ennustasid tekstides, et maailm lõpeb 380. aastal.

387 – Milano piiskop Püha Ambrosios ennustas maailmalõppu pärast seda, kui gootid alistasid keisri väed Adrianopolis. Piiskop ennustas seejärel, et "maailma lõpp langeb meie peale".

Pärast seda, kui Rooma linna 410. aastal rüüstati, väitsid paljud, et maailmalõpp on ukse ees.

Aastaks 500 määrati maailmalõpp suisa neljal korral:

– vohav vandalism andis aluse arvata, et maailm lõpeb aastal 500 ehk 6000 aastat pärast maailma loomise algust. Õpetlased arvutasid et vandaalide kuningas Genseric (389-477) kannab saatana numbrit 666.

– Rooma teoloog Hippolytus toetas vaadet, mille kohaselt lõpeb maailm aastal 500. Oma teooria aluseks võttis ta mitmeid iidseid tekste, sh ka Piiblis kirjeldatud seaduselaegast.

– Rooma teoloog Sextus Julius Africanus (ca. 160-240) ennustas, et aastal 500 naaseb Jeesus tagasi Maale.

– Teoloog Irenaeus ennustas samuti Jeesuse teist tulemist aastal 500.

590. aastal ennustas Tours'i piiskop Gregorius (suri aastal 594) arvutuste kaasabil, et maailma lõpp peaks saabuma kusagil aastate 799 ja 806 vahel.

793 – Toledo (Hispaania) Rooma katolik peapiiskop Elipand süüdistas Liebana abti Beatust jumalateotuses, kuna viimane ennustas maailma lõppu. Lihavõttepühadel käis Beatus välja, et maailm lõpeb juba samal päeval, põhjustades sellega kohalike seas suure paanika.

Aastaks 800 on samuti tehtud kaks ennustust: 1) Rooma teoloog Sextus Julius Africanus (ca. 160-240) ennustas, et kristus naaseb Maale aastal 800, 2) Liébana abt Beatus (kes ilmselt ei võtnud eelmisest ennustusest õppust) ennustas taas, et maailm lõpeb aastal 800.

806 – Tours'i piiskop Gregorius ennustas, et maailm lõpeb 799-806 vahel.

848 – Kristlasest naisprohvet Thiota ennustas et maalm lõpeb aastal 848.

Aasta 900 – Montier-en-lDeri (prantsusmaa) Adso, Hollandi kirjamees (oma aja Nostradamus) kirjutab oma teoses "Antikristuse teod", et tema palveretke tulemusel Jeruusalemma lõpeb kristlaste impeerium ning algab antikristuse valitsusaeg. Adso suri teel palveretkele.

Millennium ehk aasta 1000 tõi mitmeid ennustusi maailmalõpust, kui näiteks kristliku maailmavaate juhid üle maailma ennustasid, et kristus naaseb just sellel aastal.

1033 – Kui maailm aastal 1000 ei lõppenud, ennustasid noodsamad kristlastest võimud, et unustasid ennustuses lisada Kristuse vanuse (33) surres. Burgundia munga kirjutistest leiti hiljem, et antud ennustus põhjustas lausa massihüsteeria ajavahemikus 1000-1033.

Samal aastal täitusid Jeruusalemma viivad teed palveränduritega.

1184 – Mitmed kristlasest prohvetid ennustasid, et maailmalõpp saabub just siis, ent keegi ei mäleta ja ükski kirjutis ei toeta uskumust, miks just siis.

1186 – Osad prohvetid rääkisid juba 1184. aasta paiku uuest maailmakorrast. Aluseks arvatakse olevat Hispaania astroloogide tekstid. 1186. aastal avastatud kirjas soovitati inimestel põgeneda koobastesse ja inimkaugetesse paikadesse, kuna maailma räsivat peagi tormid, näljahäda, maavärinad jne. Katastroofist säästetakse vaid tõelised uskujad.

1260 – Itaalia müstik-teoloog Joachim (1145-1202) kirjutas teoses "Exposito I Apocalyptia", et 1260 on aasta, mil maailm möödub antikristuse ajast ja siseneb Püha Vaimu aastasse ning ajalugu jaotatakse kolme perioodi: seaduse aeg (Isa), gospeli aeg (Poeg) ja viimane ehk (Püha) Vaimu aeg. Joachim kirjutas samuti, et 12. sajandi lõpus oli antikristus juba Roomas sündinud.

Samal aastal kogus jüngreid dominiiklasest munk Arnold, kes kirjutas, et peagi saabub maailmalõpp. Tema stsenaariumi kohaselt kutsub ta vaeste nimel Kristust kes mõistab kohut kirikuliidrite, sh ka paavsti üle. Seejärel kuulutatakse paavst antikristuseks.

Paavst Innocentius III ennustas, et maailm lõpeb aastal 1284 ehk 666 aastat pärast islamile aluse panemist.

Kui Joachimi jüngrid said aru, et nende ennustatud maailmalõppu (1260) pole kusagil, muutsid nad lihtsalt kuupäeva lükates selle aastale 1290.

1300 – Prantslane Jean de Roquetaillade, kes oli enamiku oma täiskasvanuelust vangis istunud, ennustas, et antikristus tuleb aastal 1366, misjärel saab Jeruusalemmast juudi kuninga käe all aastatel 1360 või 1370 maailma keskus.

Pöhlde (Alam-Saksimaa, Saksamaa) Gerard kirjutas, et kristuse valitsusaeg algas juba keiser Konstantinuse võimuletulekuga 4. sajandil, mistõttu lõpeb sajand 1000 aastat pärast seda keisri valitsemisaja algust ehk 1006.

Itaalia radikaalist kristlik jutlustaja Fra Dolcino (c. 1250-1307) asutas aastal 1260 ühenduse, milles väitis, et võim kandus rooma kirikust üle neile ning et paavst ja vaimulikud hävitatakse varsti suures lahingus.

Juba varasemast tuttava Joachimi jüngrid muutsid taas maailmalõpu aega, lükates selle nüüd aastasse 1335 (ennustades varem lõppu 1260. ja 1290. aastal).

Tsehhi ülemdiakon, Kroměřížist pärit Militz väitis, et antikristus on elus ja terve ning annab end näole vähemalt aastal 1367, millega kaasneb ka maailmalõpp.

Joachimi jüngrid lükkasid taas maailmalõpu edasi, sel korral aastaks 1378 (ennustades varem lõppu 1260., 1290. ja 1335. aastal).

1496 – Mitmed 15. sajandi prohvetid ennustasid et maailma lõpp saabub aastal 1496.

1499 - Tubingeni (Saksamaa) matemaatik ennustas et aastal 1524 toimub planeetide joondumine, mis toob endaga üleujutused. Idee lükati tagasi, kuna selline sündmus rikkunuks Jumala lepingut Noaga. Rahutus inimestes aga ei vaibunud ning 1523. aastal trükiti Saksamaal ka antud sündmuse kohta lendlehed.

1500 – Saksa kristlik teoloog ja augustiini munk Martin Luter (1483-1546) teatas, et viimne kohtupäev ei saa tõeks/teoks lähima kolmesaja aasta jooksul.

1520 – Isehakanud piibliekspert ja endine kangur Nicolas Storch hoiatas inimesi, et türklased vallutavad kristlikud riigid ning saabub maailmalõpp. Storch tsiteeris pühakirju ja väitis, et Jumal kõneleb läbi tema unenägude ja nägemuste.

Samaks aastaks ennustas lõppu ka isehakanud Saksa prohvet Thomas Muntzer, võttes aluseks Taanieli raamatu. Ta ütles, et praegune võim kukutatakse ja tegu on viimsepäevaga. Muntzer väitis, et kõik, kes tema ennustusele vastu on, tapetakse. Muntzer hukati 1525. aastal mässu käigus.

Isehakanud prohvet Melchior Hoffman (ca 1498-1543/4), kes 1526. aastal avaldas lendlehel Taanieli raamatu 12. peatüki, milles kirjutati, et maailma lõpp saabub seitsme aasta pärast ülestõusmispühadel ehk 1533. aastal. Seitsmeaastane periood jaotati omakorda kaheks osaks: esimeses ilmuvad tagasi Enok ja Eelija, kes tõukavad võimult paavsti. Mõlemad saavad aga märtriks ja kõiki pühakuid kiusatakse taga. Pärast 42 aastat kestnud kannatusi ilmub ka Kristus. Hoffman pidas ise end Eelijaks, kuid ta vangistati oma vaadete pärast Strassbourgis. Ta suri 1540. aastatel.

1524 – Inglismaa prohvetid ennustasid, et 1. veebruaril 1524 (Juliuse kalendri järgi) tabab Londonit suur üleujutus. Ligi 20 000 inimest põgenes hirmunult kodust. Üks teine prohvet ennustas, et üleujutus tuleb 20. veebruaril. Kummalgi päeval aga üleujutust ei tulnud – mõlemal päeval paistis päike ja taevast ei tulnud tilkagi.

1526. aastal jooksid tänavatel šveitsi anabaptistid, karjudes, et maailmalõpp saabub täpselt nädala pärast. Paljud inimesed ristiti, nad peatasid töö, hülgasid oma kodu ja võtsid ette tee mägedesse, lauldes ja palvetades, lootes nii saada päästetud. Kui väidetav kuupäev möödus ja nende isandat ei saabunud, naasid pettunud inimesed koju.

Saksa raamatuköitja Hans Nut väitis, et on Kristuse poolt saadetud prohvet, kes kuulutab teist tulekut. See juhtub kolm ja pool aastat pärast Saksa talurahvasõda ehk 1527. Jeesuse tuleku järel järgnevat tuhat aastat tasuta toitu, armastust ja vaba seksi. Nutil olid mõned jüngrid, ent mees tapeti 1527. aastal vanglast põgenedes.

Inglismaa prohvetid, kes ennustasid 1524. aasta 20. veebruariks üleujutust, lükkasid oma ennustuse edasi aastale 1528.

Prantsuse teoloog Pierre Turrel ennustas, et maailm lõpeb aastal 1555.

1556. aastal hakkasid Sveitsi kirikutes liikuma jutud maailmalõpust Magdaleena päeval 1556. aastal. Kõlakate allikas oli teadmata.

Dominiiklasest munk Tomasso Campanella kirjuas, et 1603. aastal põrkab Päike kokku Maaga.

1524. aastaks Londonisse suurt veeuputust ennustanud prohvetid liigutasid taas maailmalõpu edasi, ent sel korral aastasse, kus nad ise juba rahus mulla all puhkavad – 1624.

Türgi rabi Sabbatai Zevi väitis, et Messias saabub 1648. aastal. Kui see aasta kätte jõudis, väitis Zevi, et tema ise ongi Messias.

1660 – Kirjutas Joseph Mede (kelle üheks inspiratsiooniks oli füüsik Isaac Newton), et antikristus ilmus juba 456. aastal ning maailm lõpeb 1660. aastal.

Kuna vähesed uskusid, et Türgi rabi Zevi on Messias, muudab mees Messiase ilmumise aja aastale 1666. Zevi arreteeritakse, kuna ta rikub oma ennustustega rahu. Talle antakse valida, kas ta hukatakse või ta muudab usku ja hakkab islamistiks. Zevi valis islami.

Anglikaani rektor John Mason ja Saksamaa teoloog Johann Alsted ennustasid, et maailm lõpeb aastal 1694. Samaks aastaks ennustas Kristuse naasmist ka saksa prohvet Johann Jacob Zimmerman, kes organiseeris kristlaste reisi üle Atlandi ookeani, et sõita USAsse Jeesust tervitama. Zimmerman suri samal päeval, kui oli palneeritud lahkumine sadamast. Tema järgijad seilasid aga üle ookeani ja jäid mõneks ajaks mandrile, kuniks viimaks taipasid, et Jeesus "oli nad pikalt saatnud".

1697 – Aasta, mil maailmalõppu ennustasid lausa mitu meest. Üheks oli anglikaani rektor Thomas Beverly, samuti šoti astronoom John Napier ja puritaanide vaimne isa, reverend Cotton Matter.

1700 – Hugenotte (prantsuse evangeelsed kristlased) ümbritses salapära, mille kohaselt suutsid nende liikmed saata korda imesid. Nad ennustasid, et Rooma katolik kirik langeb, ent olid lõpuks sunnitud põgenema Inglismaale, kus neist said nn prantsuse prohvetid, kes ennustasid, et inimkonda ootavad ees tumedad ajad. Sektil oli rohkelt jüngreid ja nad said piisavalt tähelepanu, kuid kui nende ennustused täide ei läinud, hakkas vähenema ka fännide arv.

Ka kuulus teadlane ja füüsik Isaac Newton ei pääsenud ennustamisest – tema sulest ilmus hoolikalt planeeritud stsenaarium, mis ennustas, et juudid lähevad Jeruusalemma tagasi nõudma aastal 1899, misjärel tuleb oodata 49 aastat, enne kui Kristus taas naaseb. Seejärel saabuvat ka maailmalõpp.

1700. aastatel ennustas evangelist Jonathan Edwards, keda paelus ilmalõpu-teema, et antikristuse valitsemisaeg lõpeb umbes samal ajal kui paavstlik kord ehk aastal 1866. Saatanast saadakse viimaks võitu aastal 2000 ehk millenniumi aegu.

1755 – Lissaboni maavärina ajal sündmuskoha lähistel viibinud merekaru emotsioonid osutusid nii erksaks, et mees kirjutas, et see tegu pidi ilmselt olema maailma lõpuga.

1785 – End kuningas Taaveti järeltulijaks pidav Jean-Baptiste Ruere väitis, et taevalikud "allikad" kinnitasid talle – mees on määratud Jeruusalemma kuningaks. Ruere ennustas revolutsiooni, kuningriikide lagunemist, juutide naasmist sünnipaika ning Jeesuse naasmist ja praeguse maailmakorra lõppemist.

Cambridge'i ülikooli reverend Edward Bishop Elliot kirjutas neljast teosest koosneva sarja, milles väitis, et Prantsuse revolutsioon oli esimene märk ilmutusraamatu ennustustest. Elliot väitis, et ei lähe enam kaua, kui kõik lõpeb.

1840 – Šoti päritolu vaimuliku John Cummingi jutlused rääkisid apokalüpsisest, meelitades nii kuulama isegi tuhandeid inimesi. Cumming hoiatas, et Jumala viha on viidud viimse piirini ja peagi kõlab viimane Jumala trompet.

1843 – Päikese ümber ilmunud halo tekitas inimestes rahutust. Hiljem nähti öötaevas komeeti (tuntud ka kui C/1843 D1). Päevasest sündmusest vapustatud inimesed kartsid, et komeet sööstab otsejoones maapinnale ja toob endaga inimkonna hävinemise.

1844 – Aastaid piiblit uurinud Massachusettsi farmer William Miller väitis, et Kristuse teine tulemine leiab aset 1843. aasta 21. märtsi ja 1844. aasta 21. märtsi vahel. Kui aeg möödus ja midagi ei juhtunud, seadsid Miller ja tema järgijad uue kuupäeva, ent ebaõnnestusid taas. Milleri sekt lagunes, ent see inspireeris mitmeid hiljem tekkinud usulahke, nagu Seitsmenda päeva adventistid ja Jehoova tunnistajad.

1850. aastasse jääb ehk senise aja ohvriterohkeim kataklüsmiennustus. Hiina kooliõpetaja Hung Hsiu-ch'uan elas üle väikese närvivapustuse pärast seda, kui põrus valitsusse pakutava töökoha jaoks nõutud eksamil kolmandat korda. Vapustuse ajal nägi Hung enda sõnul kuldse habemega vanameest ja üht nooremat meest, kes rääkisid talle, et maailma juhivad peagi deemonid ning Hung on võti nende võitmiseks.

Kodukülla naastes avas Hung piibli ja järeldas, et vanem mees oli Jumal ning noorem Jeesus. Seejärel leidis mees, et tema ongi Jumala teine poeg, kes peab päästma Hiina. Karismaatiline Hung võitis palju jüngreid ning sai sekti Pai Shang-ti Hui (Jumalakummardajate ühing) juhiks. 1850. aastaks hakkasid liikmed mässama valitsusvägede vastu, mis saadeti neid tapma. 1851. aastal kuulutas Hung end Taevalikuks Kuningaks, mille järgi muutus ka sekti nimi. Tuhandeist liikmeist said miljonid. Puhkes sõda Hungi jüngrite ja Hiina keisri vägede vahel, kaldudes suuresti Hungi kasuks. Hungi järgijad vallutasid Nankingi linna ja kuulutasid selle oma pealinnaks.

Aastaid hiljem Hung haigestus ning võttis endalt 1864. aastal elu. Keisri väed vallutasid Nankingi tagasi, kuid selle käigus tapeti enam kui 100 000 inimest. Mäss vaibus viimaks, ent Hungi prohvetlike nägemuste tõttu oli üle riigi hukkunud enam kui 20 miljonit inimest.

1858 – New Yorgi pastor Richard Shimeall väitis, et Napoleon II on Saatan, kes toob endaga maailmalõpu.

1870 – Endine USA mereväe kapral Cyrus Read Teed väitis end olevat Jumala seitsmes sõnumitooja, võttes endale nimeks Koresh. Teedi sõnul külastas teda ingel, misjärel väitis mees, et ta on taassündinud Messias, kelle ülesandeks koguda 144 000 jüngrit, et oodata ühiselt viimset kohtupäeva. Teedi alustatud sekt tegutses isegi 1990. aastateni, mil selle juhiks sai skandaalne David Koresh, keda süüdistati nii lapsepilastuses kui vägistamises. Politsei reid Koreshi kirikusse Texases lõpes tulekahjuga, milles hukkus kümneid, enamik neist lapsed.

1874 – Jehoova tunnistajatele eelnenud usurühmituse juht Charlez Taze Russell väitis, et viimnepäev algas 1874. aastal ning lõpp saabub 1914. aastal. Lõppu ei tulnud, ent tema järgijad jätkasid maailmalõpu ennustamist, pakkudes, et see tuleb aastal 1925, 1936, 1953, 1973 ...

1890 – Indiaanlane Müksav Karu väitis, et sai jumaliku sõnumi – Kristus olla naasnud Maale, tagades oma järgijatele maagilise spirituaalse võime tantsu näol, mida nood peavad harjutama, kuniks nad taas taevasse viiakse esiisade vaimude juurde maale, kus elavad vaid põlisrahvad. Müksava karu kuulutus levis mitmete põlisrahvaste reservatsioonide seas.

1897 – 60aastane brasiillane, poolhull askeet Antonio Conselheiro sai sekti Canudos juhiks. Sektis praktiseeriti nii katoliiklust, põlisrahvaste rituaale kui nõiakunsti. Conselheiro nägi väidetavalt ette keiser Pedro II võimult kukutamist, misjärel laguneb patriarhaalne maailmapilt ja saabub maailmalõpp. Valitsuse ja kohalike võimudega pahuksisse sattunud sekt hävitati 1897. aastal. Enamik Conselheiro jüngreid suri kuulide läbi või süütas end.

1900 – Venemaa teoloog ja filosoof Vladimir Solovjev kirjutas oma teoses "Sõda, areng ja ajaloo lõpp" sõjast Jaapaniga, millest jaapanlased väljuvad võitjana, vallutavad enamiku maailmast, ent on viimaks sunnitud Euroopa vägede tõttu taanduma. Seejärel saabub suur mõtleja ja kirjamees, kes ühendab maailma ja toob rahu, hävitades maailma usujuhid. Juudid nimetavad ta uueks Messiaseks, kuniks saavad aru, et tegu pole juudiga. Seejärel puhkeb sõda Jeruusalemma põhjaosas, purskama hakkab Surnumere põhjas olev vulkaan ja saabub maailmalõpp.

1906. aastal kirjutab ka kuulus kirjanik H. G. Wells kataklüsmipaanikast, mis ümbritses 1900. aastat ning isegi varasemat perioodi. Wellsi sõnul sündis ka tema "maailma, kus kardeti milleniumi koos trompetite, karjete ja taevaste nähtustega, maailmalõpuga".

Pärast Tunguska plahvatust 1908. aastal Siberis arvasid paljud kohalikud ja isegi kaugemal elavad inimesed, et maailmalõpp on käes.

Mida ennustati 20. sajandi teisel poolel ja kuni 21. sajandi 2012. aastani, saad lugeda varem ilmunud artiklist SIIT.