Alveelaev Lembit liigub koju – 10 meetrit tunnis

Kui üks mehepoeg allveelaeva maismaaretke kiirusega kodu poole tõttaks, ajaks ootamine kalli kaasa parimal juhul lihtsalt marru. Meremuuseumi pärl, allveelaev Lembit, venib oma viimasesse koju tasa ja targu.

Kolmapäeva õhtul läks lahti rännak Patarei müüri äärest, kus laev seisis ümmarguselt poolteist kuud. Seal kannatas ta kenasti ära pakilised pintseldustööd, kahe kere vahelise ruumi puhastamise ja muud hädatarvilikud tegemised.

Meremuuseum pole kilplasi palganud

Esimese kümne tunniga kihutas Lembit läbi sada meetrit liivast rada. "Arvutage ise välja, kui kiire see laevasõit on," muigab Meremuuseumi direktor Urmas Dresen. "Pühapäeva õhtuks peab laev katuse all olema ja minna on veel veidi üle poole maast – 150 meetri ringis."

Ahter ees kaldale sikutatud Lembit liigub nüüd jälle vöör ees. Neljapäeva hommikuks on Lembitu ahtriots jõudnud juba vesilennukiteangaari merepoolse äärega pea ühele joonele. Pärast pikemat päevast pausi seisab ees tubli pööre paremale ehk tüürpoordi ja lähebki angaari sööstmine lahti – nüüd siis jälle ahter ees nagu peps preili. Ja ikka vaid vakshaaval liikudes.

Tosinkond nummerdatud pontoonvorsti, mis end sõjamehe kõhu all rullides viimse retke võimalikuks teevad, vahetavad kohta. Tagaotsast vabanevast lastakse toss välja ja seatakse vööri alla, pumbatakse õhk sisse ning liikumine võib jätkuda. Laeva kõrval nääpsukesena tunduv roomikveduk lööb taas kord hääled sisse. Kui reedese päevaga saab vajaliku parempöörde tehtud ja Lembitu ahter sissepääsuga kohakuti, on laevasikutajad Dreseni sõnul kenasti graafikus.

Palja silmaga tundub angaari veel klaasimata sissepääsu ülemine serv ohtlikult madalal olevat, aga vaevalt see praegune ava Lembitule väikeseks jääb. Meremuuseum pole ometi kilplasi palganud!

"Läheb sisse küll, aga kindlasti väga täpselt," hajutab Dresen silmamõõtu usaldavate võhikute kahtlused. "Natuke saab Lembitu kõrgust reguleerida ka rõhuga pontoonides." Angaaris jätkub liikumine ajutisel 4tonnistest betoonplaatidest laotud teel, et jõuda kahe massiivse valatud aluse kohale. Nende ja Lembitu põhja vahele paigaldatakse veel puust kiilplokid, mis olevat üks keerulisemaid operatsioone, ja siis pole teenekas vanake mitte ainult kodus, vaid võib öelda, et ka oma sängis.

"Eks pontoone on Lembitu vedamisel lõhki läinud ikka, nii väljatõstmisel kui ka angaari sõidul," räägib Urmas Dresen allveelaeva vedamisega kaasnevatest ohtudest. "Aga need parandatakse ära nagu veoautokummid ja sõit läheb edasi."

Vaatamist tuleb kõigile merehuvilistele

"Angaari tuleb veesõidukeid põrandast laeni üle kahekümne," heidab Dresen pilgu tulevikku. "Vesilennuki, mille tiivasiruulatus on oma 28 meetrit, üks-ühele mulaaž tuleb kohe siia merepoolse kupli alla. Aasta lõpuks peaks angaari põhiehitus valmis olema ja peamised eksponaadid paigas. Siis läheb veel kaks või kaks ja pool kuud nii-öelda B-viimistlusele, mis sisaldab multimeedia seadistamist ja muud peenemat tööd. Ma arvan, et kõik saab valmis, nagu plaanitud. Meeletult on aega ja vaeva nõudnud just angaari raudbetoonosa taastamine, aga see on nüüd ühel pool ning rohkem mingeid hirme ei tohiks olla."

Direktori sõnul pakub angaarmuuseum tulevikus kõigile meresõiduhuvilistele midagi. Nii neile, keda võlub vanavara ja omapärane ekspositsioonikeskkond, kui ka teistele, kes enam multimeedia ja simulaatoriteta elada ei saa.