Öelda, et see midagi uut ei toonud, on kergekäeline. Igal juhul sai murtud 2004. aastal taaskehtestatud salastatus, mis nii või teisiti oli Kremli vastus NATO ja ELi ittalaienemisele ehk siis üks uus konfrontatsiooni nurgakivi.
Kaliningrad päevakorral
Kuna valitud strateegiat toestati stalinliku ajalookäsitlusega, üritati jätkuvalt läbi saada pooltõdedega isegi seal, kus see polnud mõistlik. Seda kinnitas ka Putini esinemine Katõnis 7. aprillil, ent uus tragöödia sundis Kremlit enamaks. Pealegi tuletas arhiividokumentide lappamine TV-ekraanil kohe meelde, et bolševike poliitbüroo otsus 5. märtsist 1940 tappa kõik 22 000 Poola ohvitseri oli kollektiivne ja kõigi kurjategijate nimesid on tänaseks piisavalt korratud. Tekib kontrast Moskva selge strateegiaga taandada kuriteod vaid ühele isikule, mitte süsteemile ega doktriinile. Viimase teguviisi värske näide on Janukovitši ja Lavrovi kaasabil ENPAs vastu võetud resolutsioon Ukraina holodomorist, kus süüdlasena mainitakse vaid Stalini režiimi.
Katõni paberid aga tõstsid järjekordselt päevakorrale – ja seda on käsitlenud isegi Saksamaa ajalehed (13. aprilli Die Welt) – Kaliningradi ümber- või tagasinimetamise.
Olgu meenutatud, et Stalin sai küll Potsdami konverentsil õiguse jätta enda kätte vallutatud Ida-Preisimaa, kuid selle piirkonna lõplikku saatust määrav (jätku)konverents jäi muude arengute tõttu üldse pidamata. Võimalik, et Stalini esimene eelistus oli hoopis naftarikka Põhja-Iraani säilitamine (Moskva ei toonud ettenähtud 2. märtsiks 1946 sealt ära vägesid ja mängis lääne närvidel veel kaks kuud), ent n-ö otsustanult tegi üllatuskäigu Euroopas, kuulutades Ida-Preisimaa 7. aprillil 1946 Königsbergi oblastiks. Kuna äsjased liitlased ei reageerinud ja vaatasid pigem Kesk-Itta ("külma sõja" termini kasutusele võtnud Churchill tegi opositsiooni juhi tööd!), astus Stalin kiirelt järgmise käigu ja nimetas 4. juulil värske sõjasaagi ümber Kaliningradi linnaks ja Kaliningradi oblastiks kuu varem surnud kambamehe, nominaalse riigipea Mihhail Kalinini (1919–1946) auks.
Nemunasest põhja poole jäävat osa Ida-Preisimaast pakkus Stalin puna-Leedu toonastele juhtidele ja 1948. aastal läkski Klaipeda piirkond Leedu NSV koosseisu. Stalin olla arutanud ka juutide asustamist sinna (Leedu oli enne sõda selgelt kõige juudirikkam Baltikumi riik). Kaliningradi oblast jäeti Vene NFSV koosseisu, sakslased sunniti sealt lahkuma ja asemele tulid ja toodi Kremlile ustavad isikud – piiritsoonis ei tohtinud teisi olla.
Taasliita Saksamaaga?
Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel on paaril korral heietatud mõtet taasliitumisest Saksamaaga (Moskvalt niigi palju saanud kantsler Kohl eelistas vaikida), arutatud "neljanda Balti vabariigi" loomist ning ka linna nime muutmist. Viimast vast kõige rohkem, sest olukord on kummaline – Stalini ülejäänud kambamehed on ammu linnade nimepildist kadunud, pole ka Kalininit enam (on Tver), kuid Kaliningrad püsib. Pakutud on taas Königsbergi, ent ka slaavipärast Korolevitsit. Samuti Kantogradi, tuletatuna kohaliku ülikooli kuulsamast korüfeest Immanuel Kantist.
2005. aastal, kui tähistati Königsbergi kindluse rajamise 750. aastapäeva, oli kohal ka president Putin (tema abikaasa Ludmilla on teadupärast sündinud Kaliningradis) ja ei läinud kaua, kui nimeks pakuti juba Putingradi. Nali või mitte, ent täna on tunne, et uue Katõni tragöödiaga alanud puhastus-vabanemislaine Vene ladvikus ei saa nime "Kaliningrad" puutumata jätta. Tegu on Poolale nii lähedase linnaga ja alaga ning praktiliselt pole argumente, miks too kurjategijast poliitkääbus, kes mõnda aega töötas Tallinnas ja leppis sellega, et kambakaaslased ta (Paides sündinud) naise vangikongi heitsid, peab siiani niisugust au pälvima! Pealegi, kui sellest võidaksid Venemaa-Poola suhted, Venemaa-Saksa suhted, ent ka Kremli maine tervikuna. Räigemalt öelduna hoiaks see moraalsete ja demokraatlike väärtustega seotud probleemi lahendamine endal maailma pilgud ajal, kui Kreml forsseeritult üritab Ukrainat Euroopast eemale rebida ja kõikvõimalike sidemete abil endaga liita.
Kommentaarid