Punaaja taak vajab puhastust (10)

Paljude poliitikute CVd on moonutatud. Nii tundis Rait Maruste enne presidendivalimisi end kohustatuna juhtida tähelepanu Arnold Rüütli ilmsele osale Desintegraatori loos. Mustad laigud häirivad kogu Eestit, mitte ainult võimulolijaid ja opositsiooni. Erakonnad ei reguleeri end ise hästi.

Mündil on ka teine külg. Okupatsioonide kuriteod tabasid valdavat osa meie poliitilisest eliidist ja kümneid tuhandeid süütuid kodanikke. Kahjuks õigusemõistmine viibib. Moraalne võlg ohvrite ees on tasumata.

Kohtusüsteemil on probleeme oma mundriauga («1988. aastal rahvuslasi pokri pistnud riigikohtunik jääb ametisse», SL Õhtuleht 01.11.07). On ka positiivseid märke sellest, kuidas kohtud on muutumas, nagu ma ise väga hästi tean. Kuni kohtute ja juristide enesereguleerimise peale ei saa loota, jätkub tööd ka meediale.

Mille alusel mõista õigust?

Ei saa jätta erinevate õigussüsteemide küsimust puudutamata. Mille alusel õigust üldse mõista? Okupatsiooniajastute kuritegude ja roimade suhtes ei saa ometi otsuseid langetada okupeeriva režiimi (võõra riigi) ebademokraatlike seaduste alusel. Ka ei tohi praegusi seadusi tagasiulatuvalt kasutada, vähemalt mitte õigusriigis. Kõlbavad selleks siis ainult sõjaeelsed EV seadused, mis olid de jure ülimuslikud isegi okupatsiooniajal, nagu kinnitab rahvusvaheline õigus? Norras kestis riigi puhastumine pärast sõda seitse aastat. See toimus Norra koodeksi, mitte natsiseaduste alusel. Kui NKVDlane võttis Eesti kodanikult alusetult tema vabaduse, rikkus see võõrriigi teenistuses olev salapolitseinik Eesti vabariigi seadusi. Kui see oli nii aastal 1940, pidi see olema nii ka näiteks aastal 1988.

Kas meeleparandus ja ümbersündimine on võimalikud? On küll. Valitsuse kiire tegutsemine aprillis, mille tulemusena Tõnismäel üht ühiskonda destabiliseerinud monumenti enam pole, kustutab minu arvates peaminister Andrus Ansipi varasemaid miinuspunkte.

Paradigmad on nihkumas. 16 aastat iseseisvust on piisav aeg, et paljude poliitikute komparteitaust oleks ilmtingimata «normaalne» asi. Sellise minevikuta noorte tegijate osatähtsus suureneb. Pole enam asendamatuid endisi. Kuna minevikku on varjatud, ei tea pealekasvav põlvkond paljusid asju, mis nende vanematele oli ütlematagi selge. Kuid meil kõigil on õigus teada.

Punaseid kuritegusid peab uurima

Eestis on endiselt palju populismi. Pole hea, kui malakana saab kasutada näiteks Jüri Kuke mälestust, kes on üks Eesti vähetuntud suurkujusid. Kui Kuke lugu oleks ajaloo valgustamise kontekstis selgeks räägitud, ei saaks keegi tema mälestusega manipuleerida.

Senikaua, kui mineviku läbivalgustamist ei tehta erapooletul ja süstemaatilisel alusel ning seda ei tee institutsioonid, mis ei taotle subjektiivset kasu, jätkatakse luukerede destabiliseerivalt mõjuvat kappidest väljatirimist. Meil on õigus olla kaitstud selle eest.

Puhastumine tooks puhtama õhu, teeks lõpu šantažeerimisvõimalusele, seaks jalule õigluse ning oleks teraapia selles tähenduses, et paljude kannatanute ja nende perekonnaliikmete jaoks sulguks suur ja valus peatükk. Sellega näitaksime eeskuju teistele kommunismi ja Vene imperialismi alt vabanenud ühiskondadele.

Kui viivitada, tõstatavad tulevased generatsioonid okupantidega kollaboreerimise küsimuse üles juba kibestunud alatooniga. Vajadus tallid puhtaks rookida eksisteerib veel pikka aega.

Õigusriik tähendab mängureeglitest kinnipidamist, mis omakorda tähendab võimalust elada vabana korruptsioonist igas tähenduses. Demokraatlikus riigis on õigusemõistmine kiretu, õiglane ning mõõdukas ettevõtmine, kus ei ole ruumi ei vihkamiseks ega ka kättemaksuks. Puhastutakse, kuna see on vajalik ja õige.

Kui otsustatakse, et mõned inimesed lihtsalt ei sobi meid juhtima või meie üle kohut mõistma, ei tuleks sellesse karistusena suhtuda. Isegi okupatsiooni tingimustes eksisteerib valik – kas minna repressiivorganitesse tööle või mitte. Parim oleks, kui vastutusrikastel kohtadel endised represseerijad leiaksid ise teise töö.

Kui initsiatiiv kõigeks eelkirjeldatuks ei tule erakondadelt, kelle jaoks see pole prioriteet, siis ainus, kes reformi algatada saab, oleks rahvas.

ÜRO abiga uuritakse inimsusevastaseid kuritegusid Bosnias, Rwandas ja kolmandates maades. Kui rahvusvaheline kliima pole veel küps selleks, et ka kommunismi kuriteod luubi alla võetakse, peab «uus Euroopa» selle probleemi ise tõstatama. Meie oma ühiskond jääb haavatavaks senikaua, kuni pea on liiva alla peidetud.