Lenin pärast Verduni

Mitme suurepärase raamatuga populaarseks saanud Rootsi ajaloolane ja kirjanik Peter Englund on kirjutanud essee oma külaskäigust Verduni lahinguväljadele, kus nüüd on memoriaal ja rahvuspark. Sealsamas sai 1916. aasta lahingutes Prantsuse ja Saksa poolel kokku surma umbes 420 000 ja haavata 800 000 meest.

Saksa väejuhtide arvestus oli lihtne ja küüniline. Verdun oli koht, mida prantslased pidid iga hinna eest kaitsma, mille vallutamine sakslasi aga strateegiliselt kõige rohkem ei huvitanud. Nii korraldasid nad rünnakuid selleks, et tõmmata kohale suuri jõude, meelitada need eesliinile ja vasturünnakule ning hävitada võimsa suurtükitule kontsentratsiooniga.

Verdunis pidi Prantsuse armee verest tühjaks jooksma. Igale hektarile Verdunis langes paarkümmend tonni metalli, sõdurid nägid vaenlast harva, nende peamure oli kaevuda nii sügavale maasse kui võimalik, kuid sageli mattis seesama maa neid elavalt või surnult.

Uued üksused pidid sageli kaevama kaevikud läbi langenute roiskuvate laipade, sest langenuid ei suutnud keegi ära viia, nad heideti vaid üle kaevikuääre, kus nad jäid mürsuplahvatuste matta. Plahvatused pühkisid ära kõik viljaka mulla, nii et pinnas meenutas tükk aega mürsukildudega segatud kõrbeliiva, mida pealegi olid mürgitanud gaasirünnakud.

Englund räägib, et Verduni kohal hõljus laibalehk veel 1920-ndatel aastatel ja nüüdki pärast vihma võib tajuda mullast kerkivat rooste ja kõdunevate inimjäänuste lõhna. Leitud luud on Verdunis nagu mõnes kloostris kogutud tohutusse hoonesse, mis kannab nime LOssuaire - luukamber ja kus võib näha virnades sääreluid, mõne otsas veel pehkinud saabas, mürsukillust läbistatud koljusid ja muud.

Autori meelest oli Esimene maailmasõda see katastroof, mis murdis Euroopa selgroo. Teine maailmasõda oli esimese jätk, Euroopa kodusõja teine vaatus, mida ei oleks kunagi tulnud, kui ei oleks olnud esimest. Englund leiab, et massihävituslahingud viisid illusioonide purunemisele, väärtusnihilismile ja täieliku hoolimatuseni inimelu vastu, milleta ei oleks tulnud 20-30-ndate aastate totalitarismi.

Küllap on tal õigus. Tema arutlus mõlema sõja seostest ja nende tagajärgedest Euroopale meenutavad mulle aga ühe teise mehe samasisulisi arutlusi, kellel endal on totalitarismi tekkes oluline roll. Mõtlen Leninit, kes on kirjutanud, et Versailles rahulepingus on eos uus sõda.

Lenin ütles seda pärast Verduni ja kaua enne Englundi. See, et Lenin tegi oma suured teod pärast Verduni, läheb meil vahel meelest. On mugav mõelda bolševismist kui mingist saatanlikust jõust, mis tungis Euroopasse kuskilt väljastpoolt, lähtudes ja laostades kõrge tsivilisatsiooni. Võib-olla oli süü vääral ideoloogial, mille mõtlesid välja Marx ja Engels, võib-olla Vene asiaatlikul barbaarsusel, kus see ideoloogia omaks võeti ja eriti kohutava kuju võttis.

Olgu nii, aga Verdun ei asu Venemaal ja Verduni all ei võidelnud venelased, vaid lääne-eurooplased - sakslased ja prantslased. Verdun asub vana hea Euroopa südamaal, enam-vähem Pariisi ja Strassburgi vahel. Seda, mis seal toimus, ei saa kuidagiviisi seletada võõraste, Euroopa-väliste jõudude sekkumisega.

Verdun on Euroopa enda ajaloo, Euroopa tsivilisatsiooni tulemus. Ju siis on seda ka Lenin, nad kuuluvad mitmes mõttes kokku,

Lenin tõusis võimule Esimese maailmasõja ja tõenäoselt otse Saksa kindralstaabi toel, tollesama kindralstaabi toel, mille ülem Erich von Falkenhayn mõtles välja Prantsuse "elavjõu" maksimaalse hävitamise plaani. Oli siis saatan varjul Saksa kindralstaabis?

Ei, sõdivate maade kindralstaapides mõeldi üsna samamoodi, seal istusid inimesed, kellel oli sarnane loogika, eetika ja küllap ka usk, arvatavasti olid nad kõik enda meelest korralikud kristlased. Lenin seda ei olnud. Lenin tahtis pakkuda alternatiivi tsivilisatsioonile, mis oli sünnitanud Verduni. Ta leidis, et selline tsivilisatsioon ei ole väärt edasi kestma.

Paraku püüdsid Lenin ja teised bolševikud hävitada seda väärtsivilisatsiooni tema enda vahenditega, korraldades Verdunist hoopis jubedamaid tapatalguid. Otsekui saaks verd verega ära pesta, kui seda hästi palju valada. Lenin on nüüd paljastatud, tema julmusest on kirjutatud mitmeid raamatuid.

Kuid selles paljastamises kipub meil ununema, et Lenin ei oleks saanud Leniniks ilma Verdunita. Ta oleks arvatavasti elanud ja võib-olla surnud Lääne-Euroopas, kirjutanud poleemilisi teoseid ja artikleid, asutanud parteisid, tülitsenud ja leppinud teiste revolutsionääridega nagu paljud Vene revolutsionäärid enne teda. Siis aga andis Euroopa Leninile Suure Võimaluse ja ta sai Leniniks.

Kas see võib korduda? Kas võib tulla uus Lenin? Uus Stalin? Uus Hitler? Praegu tundub see võimatuna. Kuid võib olla kindel, et inimesed, kellest võiksid tulla samasugused türannid ja massimõrvarid, on kindlasti olemas ka praegu.

Mida pole, on Verdun, sõda, kaos. Kas võime olla kindlad, et seda ei tule, et Euroopa, Lääs on oma vigadest õppinud, et nüüdne kapitalism on mõistlikum, kui oli kapitalism kaheksakümmend viis aastat tagasi?

Peter Englund juhib tähelepanu sellele, et enne Esimest maailmasõda valitses maailmas rahulolu, veendumus, et kõik läheb aina paremini. See oli majandusliku ja kultuurilise tõusu aeg, mis mitmes mõttes meenutab praegust kapitalistliku optimismi aega.

Me teame, mis oli eos sajandi esimese kümnendi edus ja õitsengus. Mis on peidus meie aja edus ja õitsengus?