«Nüüd joome ainult puhast kraami.»

Pärnus, Suure-Jõe tänava alguses, istuvad kolm sõpra. Nagu sisalikud kivi peal peesitavad Viktor (kindla töökohaga), Ljudmilla (endine ajalehereporter) ja nimetu härra (on nii kange auru all, et ei suuda oma nimegi välja öelda).

Kas metanoolitragöödiat mäletate?

Viktor paneb käe südamele ja viipab siis paar meetrit kaugemal asuvale kinni löödud akendega lobudikule. «Selle maja omanik suri ka metanooli kätte. Minu hea sõber Miša sai ka surma,» oigab Viktor.

Kas täna võtsite salaviina või puhast kraami?

Viktor lööb käed heleda laksuga kokku ja kukub kõige vägevamat paluma. «Oi Issand! Seda kraami ei julge enam iialgi võtta. Nüüd joome ainult puhast kraami – kolmekordset,» seletab ta. Samal ajal otsib Ljudmilla odekolonnipudelit, et näidata, et salaviina kohe kindlasti enam ei jooda. Pudelit ei leita.

Sinilille värvi näoga Ljudmillal läheb ajakirjanikku nähes silm märjaks. Mis lehes ta kunagi töötas, ta ei ütle. Sõna metanool lööb ta aga näost pahviks ja paneb maailma kiruma.

«See salaviinaäri neil enam ei edene. Meie küll enam seda osta ei julge,» ütleb Viktor kõigi kolme eest.

Metanoolitragöödia teine aastapäev Pärnus on päikseline ja soe. Viktori ja Ljudmilla taolisi punte istub jõeäärses (seal oli muide kõige enam metanooliohvreid) veel mitmeid.

Suur-Jõe 38, maja, kust Madis Jürgen ühe oma loo peategelase Arno leidis (see, kes eelmiste jõulude ajal Eesti Ekspressile kõik Pärnu salaviina punkrid ette näitas) hoovi peal on kast tühjade pudelitega – kõik kindel kraam firmamärgiga Laua Viin. Arnot ennast polnud eile kodus.

Arno naabrinaine Ilme kinnitab, et pärast metanoolitragöödiat on salaviinaäri Pärnus vaiksemaks jäänud. «Üleval elab Kaalu Ene, küsige tema käest. Tema elas selle metanoolimürgituse üle,» soovitab Ilme.

Chaplini keskuses töötav Ene on samuti kodust ära.

«Siia üle hoovi neid veeti tookord kõvasti,» meenutab Ilme, kes ise on täiskarsklane. «Neid viidi siit ära lausa ridamisi,» meenutab ta nõutult pead kallutades.

Ilme kodumajast vaid paarisaja meetri kaugusel on Pärnu haigla. Sinna veetigi põhiliselt metanooliohvreid. Haigla ukse ees seisab rohelises pid˛aamas Kalev. «Lembitu poeg,» täpsustab ta ja kimub suitsu.

«Miks ma ei mäleta,» on ta kaks aastat tagasi juhtunuga kursis. Kalevi sõbranna jäi metanooli tõttu pimedaks. «Nüüd on invaliid,» nendib ta.

Kalev on ka ise illegaalselt kaupa maitsnud ja seetõttu kaks korda auto alla jäänud. «Teate, seda müüakse ju igal pool. Isegi baarides...» kinnitab ta ja nimetab salaviina hellitavalt lohede kütuseks. «Aga selleks, et salaviina baarist kätte saada, peab olema ikka üle küla tuntud parm,» seletab ta.

Kalev on Õisu tehnikumi kääritamise osakonna lõpetanud ja omal ajal suhkrust ja rosinatest ka ise kangemat kraami ajanud. Enam aga pole selleks ei aega ega raha. Ja salaviina ei osta Kalev juba ammu. Haiglassegi sattus sellepärast, et viskise peaga kukkus.

Aga kust me täna salaviina osta saaksime?

Pärnu haigla töötajad kinnitavad, et salaviinaäri Pärnus on vaibunud ja viinamürgitusi on vähem. «Sellist salaviinaääri, nagu varem, enam pole,» teab kiir-abiautojuht Rein, «rohkem joovad noored ja pahandused ja õnnetused juhtuvad just nendega.»

Kindel koht, kus Pärnus kaks aastat tagasi salaviina sai, on ühes Kalamehe tänava puumajas. Toimetuse fotograaf Tiina kehastub värisevaks alkohoolikuks ja astub hoovi, kus habemik puid saeb. Uudistavalt vaatab ta töökoja ukse taga viina nõudvat kundet. «Kaks aastat pole siin enam mitte midagi. Metanoolitragöödia,» paneb ta sae kinni.

Aga Väike-Jõe tänava maja, kust Madis Jürgeni tuttav Arno pudeli salaviina ostis? Hoovis istub meeleolukas seltskond: neoonrohelise miniseelikuga naisterahvas, umbes kolmekümneaastane eemalt vaadates korralik mees ja punase dressipluusiga ning teksades vanem härra. Vakstuga laual on õlleklaas ja võileivad.

Kõrvalmajas asuv Anna punker pandi juba ammu kinni, teavad nad. «Palju politseid ja...,» meenutavad nad metanoolitragöödiat.

Punase dressipluusiga onu juhatab lahkelt ja näitab teeotsa kätte – minge Vingi tänava punkrisse. «See on siit otse tänava lõpuni ja siis vasakut kätt kollane maja,» õpetab ta heatahtlikult. «Sealt saab praegu 25 krooniga pudeli kätte.»

2001. aasta sügisel suri Pärnumaa metanoolitragöödia tagajärjel 70 inimest – Pärnumaal 67, Läänemaal 3. Traumasid sai kümneid inimesi, kümned lapsed jäid isast või emast ilma. Politseiuurimine tuvastas, et varem korra tingimisi salajase varguse eest karistatud Sergei Maistri˛in tellis Pärnumaal Suigus tegutseva ASi Baltfett territooriumil hoitud metanooli varguse oma tuttavailt Robertilt (18) ja Denissilt (17), kellest üks on Baltfeti endine töötaja. 2001. aasta 6. septembri öösel laadisid noormehed Baltfeti territooriumil autole kümme 200-liitrist metanoolivaati, mille eest maksis Sergei noormeestele hiljem tehnilise piirituse hinna – üheksa krooni liitrilt ehk kokku 18 000 krooni. Noormeeste väitel teadsid nad, et vaatides on tehniline piiritus, kuid ei aimanud Sergei plaani müüa mürgine vedelik maha salaviinaturul, selgitas politsei. Sergeilt ostsid metanooli piiritusepuuduses vaevelnud Pärnumaa salaviinavillijad, kes ei teadnud, mis jooki mees neile tarnis. Keskeltläbi maksid villijad Sergeilt ostetud metanooliliitri eest 38 krooni. Kohus mõistis Maistri˛ini viieks aastaks vangi, peale tema karistati erinevate vangistustega veel 16 kohtualust.

BNS/SLÕL