Tõnis Erilaiu autorikülg
VAIMUDE LINN: kummitus riigivanema majas, seina müüritud kaunitar ja tantsiv tugitool
Linna süda Toompea kõlbaks vabaõhumuuseumiks. Vanasti kõndisid siin tänavatel kiirustavate härrade vahel auväärselt kõrgid aadliprouad, kelle siidkleidil lohises järel vähemalt paarimeetrine saba, mida paažid kandsid. Daam ise oli juba ümber majanurga läinud, aga sabakandjad paistsid ikka veel teiselt tänavalt. Härrade ja prouade kõrval võis Toompeal aga kogeda jubedaid elamusi: pea igas vanas majas luusib kummitus ning salapärane keegi koputavat välisuksele ja jagavat avama tulnud peremehele kuumi kirglikke suudlusi.
Toompea kandnud kokku Linda Kalevile kalmukünkaks, vägilasest kuninga igavese une paigaks. Kalev oli haigestudes Lindale ettekuulutusi teinud, kindlal sõnal vannutanud, et meie maad tuleb ühe poja päranduseks ja valitsusvallaks jätta.
Paraku olid hiljem Toompea valitsejad ja elanikud võõra rahva seast. Võõrast rahvast on pärit ka siinsed kummitused. Isegi riigivanema majas. Ühel sumedal suveõhtul oli ta abikaasa saali aknad lahti teinud, ise istunud klaveri taha. Mängides pani ta tähele, et tema kõrval vajutavad klahvidele ka kellegi teise sõrmed. Hirmunud naine heitnud pilgu selja taha. Ei näinud seal kedagi. Ka võõrad sõrmed kadusid klahvidelt.
Kuid saali uks läks iseenesest lahti ja selle järel ka teised uksed, nagu kõndinuks keegi läbi maja. Proua hõikas teenijad appi.
Kommentaarid (0)