Peksupoisi „amet“ oli ihaldusväärne positsioon, mis võis asetada mõne tähtsusetuma aadlipoisi kuningliku perekonna siseringi.
Foto: Kollaaž (3 x Wikimedia Commons)Erinevalt tänapäevasest koolisüsteemist oli varauusaegses Euroopas õpetajatel täielik õigus oma õpilasi peksta või piitsutada, kui nood millegagi eksisid. Ent kui õpilaseks oli kuningliku perekonna liige – näiteks noor prints – ei tohtinud õpetaja talle koslepit teha, sest jõnglase staatus oli kõrgem kui õpetajal. Ent nagu ikka, kerkivad probleemid esile selleks, et avaneks võimalus neile lahendusi leida. Kõnealusel juhul nimetati lahendust peksupoisiks.
Peksupoiss oli üldjuhul noore kuninga või printsi eakaaslane, kes kuulus vähemalt aadelkonda. Kaht poissi kasvatati sõpradena – nad elasid, õppisid ja mängisid koos ning peksupoisil oli tänu sellisele suhtele mitmeid privileege. Sageli tuli nende eest siiski üsna valusalt „maksta“. Nagu ametinimetus ütleb, said peksupoisid kere peale. Täpsemalt tegid seda õpetajad, ent peksupoiss ei pidanud vastutama ainuüksi enese eksisammude, vaid ka kuningliku võsukese vigade eest.
Kommentaarid (0)