Teatavasti pidid homod kandma natside koonduslaagrites riietel erilise tunnusmärgina roosat kolmnurka. Seda märki kandvatesse inimestesse suhtusid põlgusega ka kaasvangid.
Foto: Kollaaž (3 x Wikimedia Commons, Alamy / Vida Press, Twitter.com/ukigoni)1930. ja 1940. aastate Saksamaa polnud homoseksuaalse orientatsiooniga inimeste jaoks elamiseks kaugeltki meeldiv paik. Natside juhtkonna – eriti Heinrich Himmleri – käsul kiusati neid taga, saadeti koonduslaagritesse ning üritati isegi õõvastavate meetodite abil „terveks ravida“. Viimast üritasid nii SSi valvurid kui ka homofoobsed arstid. Erilist tröösti ei pakkunud ka sõja lõpp, sest siis hakkasid levima kuulujutud, et just homoseksuaalid moodustasidki natsipartei selgroo.
Homoseksuaalsus hakkas Saksamaal vabamalt levima 1920. aastatel. Seda eelkõige Berliinis, mida peeti toonase Euroopa üheks liberaalsemaks linnaks. Seal asus näiteks Magnus Hirschfeldi seksuaalteaduste instituut – progressiivne uurimiskeskus, mille ümber koondusid paljud kohalikud seksuaalvähemuste esindajad. Ehkki meestevahelise (!) seksuaalsuhte muutis kuriteoks 1871. aasta 15. mail jõustunud Saksamaa kriminaalkoodeksi paragrahv 175, ei olnud sellel 1920ndatel enam erilist mõju ning karistusi järgnes vähe.
Homoseksuaalsusest räägiti tol kümnendil ajakirjanduses üsna vabalt ning Berliinis avati seksuaalvähemustele pühendatud klubisid ja baare. Selliseid asutusi oli toona suurlinnas sadakond. Suur roll oligi sealjuures Hirschfeldi erainstituuti kuulunud akadeemikute tööl, kes propageerisid progressiivset ja sallivat ühiskonnapilti. Ent 1920ndate teisel poolel muutus I maailmasõjas lüüa saanud Saksamaa majanduslik olukord varasemast veelgi trööstitumaks. Seda kasutasid osavalt ära natsionaalsotsialistid, kes pürgisid peagi võimule.
Edasi lugemiseks:
Telli Õhtuleht Kirjastuse digipakett ja saad
Osta üks artikkel
Samal teemal
Kommentaarid (2)