Toit on sageli käepäraseks ja vahel ka üllatavalt efektiivseks ründevahendiks.
Foto: Kollaaž (Alamy / Vida Press, Rex Features / Vida Press, Wikimedia Commons)Pole eriline üllatus, et laskemoon võib lahinguväljal ootamatult otsa saada või siis pole mõnes olukorras võimalik traditsioonilisi relvi kasutada. Ikka juhtub. Sellistel puhkudel ei pruugi jääda muud üle, kui sirutada käsi lähedalasuva toidukraami poole ning kasutada rünnakuks hoopis seda. Näiteks sattusid Jaapani allveelaevnikud paanikasse, kui ameeriklased hakkasid neid kartulitega loopima. Uruguay merevägi suutis vaenlase põgenema lüüa kahurisse pandud juustukeradega. Jaapanisse viidi plahvatavat jahu ning Vene droon visati alla hoidisega.
Toidul on sõjapidamise juures äärmiselt oluline roll. Toiduainetega varustamine võimaldab piiramise kätte sattunud inimestel vaenlastele visalt vastu panna, ent sama hästi võib näljutamine osutuda võimsamaks võitlusvahendiks kui mistahes tulirelvad. Seetõttu on sõjapidamise ajaloos korduvalt kasutatud nn põletatud maa strateegiat, mille käigus hävitab taganev vägi kõik, mis võiks olla vaenlasele kasulik – sealhulgas üleliigse toidu ja viljakad põllud. Kaugemas minevikus puistati põldudele isegi soola, et seal vaenlaste hüvanguks midagi ei kasvaks. Aga toitu on kasutatud sõjategevuses ka otsesemalt.
Edasi lugemiseks:
Telli Õhtuleht Kirjastuse digipakett ja saad
Osta üks artikkel
Samal teemal
Kommentaarid (0)