Operatsioon „Ämblik“ ehk Kuidas Paldiskist püüti teha Eesti linn

„Ämblik“ algas 12. märtsil 1993 õhtul veidi enne kuut politseiameti peadirektori Igor Amanni juhtimisel. Eesti piirivalve kolm kaatrit blokeerisid Paldiski mõlemad sadamad. Oma hoole alla võeti kohe ka tehnilise kontrolli punktid.

Venelased ei hakanud sellise ülbuse peale paugutama. Küll aga kõlas ähvardus, et kui vaja, siis võidakse jõudu kasutada.

Paugutamine enamasti rahumeelse elanikkonnaga linnas polnud mõeldav ka sellepärast, et venelastel oli kohe teinegi mure kaelas. Nimelt saabusid kella 19 paiku linna kolm bussi ja 25 sõiduautot sisekaitse operatiivrügemendi 40 mehega. Nendega olid kaasas ka kriminaal-, kaitse- ja liikluspolitseinikud ning kaitseliitlased. Kokku niisiis sadakond politseinikku ja nende abilist. Linnast väljuvad teed pandi kohemaid kinni ning alustati suurt puhastusoperatsiooni. Kontrolliti kuure, pööninguid ja keldreid ning visati pilk õhtusel ajal lahti olnud poodidesse. Ühest videosalongist leiti leti alla peidetud laskevalmis püss, teisest aga trotüülipakke ja muudki kurjategijatele vajalikku. Näiteks nuge.

Kaks Vene sõjaväelast võeti aga vahele siis, kui nad põletasid vase saamiseks varastatud kaablit.

Politseiülem: Paldiski on tavaline Eesti linn

Amann kinnitas, et see oli rutiinne politseioperatsioon. „Paldiski on kõige tavalisem Eesti linn ning kõik peavad aru saama, et seal toimivad Eesti seadused ja Eesti õiguskord,“ ütles ta Päevalehele. Piirivalveameti peadirektor Andrus Öövel lisas: „12. märtsi õhtust taastati Paldiski sadamates Eesti piirikontroll. Nüüd vastutame sealsetesse sadamatesse saabuvate ja väljuvate laevade eest.“

Paraku polnud Paldiski siiski just kõige tavalisem Eesti linn. Seal elas vaid veerand tuhat Eesti kodanikku kõrvu 800–1000 Vene sõjaväelasega ning 4000 teistest rahvustest eraisikuga, kes olid valitsuse eriesindaja Jüri Tiku hinnangul siiski vabariigile lojaalsed. 9. märtsil 1994 otsustas riigikogu koguni, et Suur-Pakri ja Väike-Pakri saare ning Pakri poolsaare maa-ala jagatakse majandusliku otstarbekuse järgi Padise ja Keila valla ning Keila linna haldusterritooriumiks. Paldiski nagu kaob maakaardilt.

Väliseesti ajalehed kirjutasid „Ämblikust“ otsesõnu: „Paldiski on tuntud kuritegevuse kõrge taseme poolest, seal tunnevad tänavapätid ja vargad end peremeestena. Sealtkaudu toimub seadusevastane relva- ja metalliäri, mis valgub linnast kaugele välja. Vaid paari näitena: 9. märtsil 1993 vahistati Tallinnas mitu Vene ohvitseri, kes üritasid püstoleid müüa. Paar päeva hiljem leiti ühe lipniku garaažist terve laskemoonaladu.“

Paldiskisse läinud ajateenijaist piirivalvurite elamine polnud kuigi luksuslik. Pigem vastupidi. Nad pidid oma kompsud viima venelaste maha jäetud ja purustatud kordonisse ning nende mereväe raadiolokatsioonijaama. Esimestel öödel magati, püstolid igaks juhuks padja all.

Venelaste täieliku kontrolli alla jäi ligipääs allveelaevnike õppekeskusele, sealsetele reaktoritele ja radioaktiivsete jäätmete hoidlale. Paldiskisse sõitvaid ja sealt väljuvaid autosid kontrollisid Vene mereväelased ja ka Eesti kaitseliitlastest patrullid, kes seisid linna ümbritseval perimeetril.

Peaminister Mart Laar ütles, et operatsiooni „Ämblik“ eesmärk ei olnud muuta Paldiski kõigile avatud linnaks: „Eesmärk oli tõestada, et Eestis puuduvad territooriumid, kuhu meie politseil ei ole asja!“ nentis ta. „Sinna pääseb siiski vaid Vene sõjaväevõimude antud loaga. Sissepääsurežiimi muutmine eeldab Vene võimudega läbirääkimiste pidamist.“ Laar lohutas samas, et selleks olevat põhimõtteline kokkulepe juba saavutatud ja Eesti on valmis ka tuumareaktorite valvamise enda hooleks võtma.

Amann märkis, et 1993. aasta märtsi keskel oli Paldiskis 1500 Vene sõjaväelast 33 Eesti politseiniku ning umbes 40 meie piirivalvuri vastu. Konstaablipunkt oli väikeses majas tegutsenud juba paar kuud, kuid paraku polnud sellest kuigi suurt kasu. Nimelt käisid Vene sõjaväelased neist jõuga üle.

Olukorra muutmiseks käidi mitu korda valitsuse jutul ja suveks oli selge, et nii on mõttetu edasi minna, sest juunis hakkas elu Paldiskis pingeliseks kiskuma. Toonane peastaabi ülem Ants Laaneots meenutab raamatus „Jäägrimässu anatoomia“: „Juuni teisel poolel algas Kirde-Eestis kriis. Oli karta interrindelaste relvastatud väljaastumisi Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Tallinnas. Olukorras, kus polnud välistatud Vene vägede sekkumine, kujutas erilist sõjalist ohtu Eestile just Paldiski linn, kus puudus täielikult Eesti vabariigi võimude kohalolek.“

Kaitseminister Hain Rebas teatas seepeale, et riigi julgeolekut silmas pidades ei saa ju idapoolsest Eestist Paldiskisse garnisoni moodustamiseks ühtegi üksust välja tõmmata.

Kaitseväe juhataja ei hinnanud jäägreid

Jäid üle vaid jäägrid. Katseväe juhataja Aleksander Einseln kartis neid Paldiskisse saata: „Mina olin väga vastu, et see grupp inimesi, kes kutsusid ennast jäägriteks, läheks sinna. Ma ei teadnud, mida nad endast kujutavad. Sõjaväelased nad küll ei olnud, vähemalt minu kogemuse järgi.“ Laaneots aga ütles, et jäägritel pole Pullapääl midagi teha. „Nad mängivad seal turvafirmat ja teenivad endale raha. Nüüd peavad nad Paldiskis hakkama vastutama. Ei saa enam nii, et nad tahavad ainult pildil olla ja samal ajal mitte midagi teha.“

Nii marssiski kaks jäägrite lahingurühma (umbes 60 meest) Paldiskisse. Üks rühm jäi maha, et asutada Pullapääle omalaadne õppekeskus. Nagu Einseln oli kartnud, tuli sellest ainult jama. Ei täitunud ka Laaneotsa lootus, et mehed võtavad kätte ja teevad neile määratud baasi korda.

Jäägrid ei hakanud midagi korrastama. Otsustasid hoopis mujale elama minna ning teatasid lõpuks koguni kaitseväe koosseisust lahkumisest ning valitsusele allumatusest. Nad tahtsid hakata iseseisva relvastatud jõuna tegutsema.

Seepeale andis Einseln korralduse viia Paldiskisse Kalevi pataljoni A-kompanii ja jäägrid sealt välja tõmmata. „Vabariigi valitsuse otsus Läänemaa vabatahtliku jäägrikompanii likvideerimise kohta jääb jõusse,“ avaldati 29. juuli ajalehtedes Rebase teade. „Jäägrikompanii peab ära andma nii relvastuse kui varustuse,“ teatas ta ja kartis, et konflikti ja segaduse jätkudes meie ridades pole välistatud, et Venemaa toob Paldiskisse oma „rahuvalvejõud“.

Jäägrid saabusid linna 7. juulil kell 10 hommikul. Õiget sõjaväeosa neist seal ei saanud ja seega mindi juba 28. juulil kell 18 minema. Lahkumise käigus ei tulnud õnneks pahandusi ette.

Relvad ja varustus jäid jäägritele esialgu alles ka nende Pullapääle taandudes. Eestisse tagasi jõudnud Laar nimetas valitsuskomisjoni, kes hakkas uurima Läänemaa vabatahtlike jäägrikompanii vastuhaku asjaolusid (nende aruandest on ülevaade kõrvalloos).

Kalevlased aga tegid ka komisjonitamise ajal ja edaspidi Põhja üksiku jalaväekompaniina Paldiskis vastu vaidlemata tublit tööd, et hoida linna Eestile, nagu on ühele sõjaväeosale kohane.

Valitsus jäägritele: „Vastuhakk on vastuhakk!“

Valitsus arutas Paldiskis juhtunut ja jäägrite vastuhakku 1993. aasta septembri algul, kui uurimiskomisjon oli toonase teede- ja sideministri Andi Meisteri juhtimisel töö lõpetanud. Uus kaitseminister Jüri Luik ütles, et vastuhakk on vastuhakk, kuid nentis samas, et paljudelt jäägrikompanii ohvitseridelt, allohvitseridelt ja reakoosseisult ei oldud truudusevannet võetud ning nendega poldud sõlmitud tegevteenistuse lepinguidki. Ta märkis, et paljude konfliktide tekkes on süüdi väeosades ja üksustes valitsev seadusevastane majandustegevus. Komisjon kirjutas oma raportis, et kaitsejõududes valitseb selle loomisest saadik killustatus, mille põhjus on võimuvõitlus rahvaalgatuslikult tekkinud kaitseliidu, (Kalle Elleri) rahvusliku kaitsealgatuskeskuse eestvõttel 3. juulil 1992 loodud Läänemaa vabatahtliku jäägrikompanii juhtide ning Nõukogude armee tagapõhjaga kõrgemate ohvitseride usaldamatus üksteise suhtes. See viis 1992. aasta sügisel kaitsealgatuskeskuse teateni, et nad ei allu enam kaitsevägede peastaabile. Valitsusel õnnestus olukorda parandada. Kaitsealgatuskeskuse tegevus leidis oma lõpu (vähemalt formaalselt) ning jäägrid (pildil) muutusid kaitseväe koosseisus Läänemaa üksikuks õppekompaniiks. Nende protesti järel võeti käibele nimetus Läänemaa vabatahtlik jäägrikompanii. Samas jäi aga ikka valitsema korratus ning ülemusteks sai atesteerimata ohvitseride troika.

Komisjon soovitas seejärel jäägrikompanii laiali saata, tulevikus aga määratleda tema võimaliku järglase koht ja staatus kaitsevägedes.