Koolitajad otsustasid koeri esialgu näljutada. Alles mitu päeva hiljem lasti nad harjutusväljakule – seal seisnud tankide alla olid peidetud lihakäntsakad.
Foto: Kollaaž (Vida Press, Twitter.com/nyarhlaevich/GauvinGlaude)Teatavasti peaks koer olema inimese parim sõber. Ent ilmselt ei saadaks keegi meist oma sõpra tankiroomikute alla enesetapumissioonile, nagu tegid II maailmasõja ajal venelased. Punaarmee lootis, et lõhkeainetega varustatud koerad ehk n-ö „mobiilsed miinid“ annavad neile vaenlaste tankide vastu eelise. Reaalse võitluse käigus selgus, et nad eksisid – korduvalt jooksid koerad hoopiski juba neile tuttavate Nõukogude tankide alla.
Kui II maailmasõda 1941. aastal otsaga Nõukogude Liitu jõudis, „teenis“ Punaarmees hinnanguliselt üle 60 000 koera. Nad täitsid sõjas erinevaid ülesandeid, ent kõige keerulisem elu oli ilmselt „tankihävitajatel“, kelle lõpp osutus pea eranditult traagiliseks. Sellised koerad pidid esmalt läbima pika ja ränkraske treeningu, mille käigus taluti nii nälga kui ka muid piinu. Ja seda kõike vaid selleks, et neid ainult korra (ja mõttetult) rindel kasutada. Lahinguväljale saadeti koerakesed üheotsapiletiga.
Edasi lugemiseks:
Telli Õhtuleht Kirjastuse digipakett ja saad
Osta üks artikkel
Samal teemal
Kommentaarid (0)