Tõnis Erilaiu autorikülg
Iseseisev Eesti sündis keset ilmasõja lõõmavat tulemerd
Oli karge hommik, lumi krudises jalge all, kui mõni tund tagasi piiramatu võimuga kolmeliikmelise Päästekomitee poolt ametisse nimetatud ajutise valitsuse peaminister Konstantin Päts esmaspäeval, 25. veebruaril 1918 Tallinna Peetri reaalkooli trepilt valjul häälel manifesti kõigile Eestimaa rahvastele ehk teisisõnu iseseisvusmanifesti ette luges. Mitu korda oli püütud seda üle Eesti laiali saata, kuid kehtivas piiramisseisukorras olid meie poliitikud kuulutatud lindpriiks, neid jahtisid punaste patrullid ja manifesti Tallinnast välja viimine ei õnnestunud. Saksa väed aga lähenesid. Tuli idee lasta Jüri Vilmsil tormata punaste lahkudes 24. veebruaril ootamatult etenduse vaheajal Estonia lavale ja seal manifest ette lugeda. Seegi jäi tegemata. Päästekomitee redutas parimat lootes esmaspäevani oma salakorteris suletud uste ja akna taga.
23. veebruari õhtul kostus, et punased said Keila lahingus haledasti lüüa ja põgenevad nüüd Anvelti ja Kingissepaga eesotsas sõjalaevadele. „Koputasime Päästekomitee majakese aknaluugile. Luuk keerati seestpoolt lahti ja Päästekomitee liikmed tulid aknale rõõmusõnumit kuulama, Vilmsil revolver pihus,“ meenutas üks öistest teatetoojatest Aleksander Veiler.
Kommentaarid (0)