Omapärane on „Estonia“ teatri vastas asetsev kolmnurgeline puiestee. Päeval veedavad seal aega teemaja külastanud sissesõitnud habemikud venelased, lastes ohtralt kuuldavale „mattisi“. Kuid õhtul ilmuvad sinna teistsugused tüübid – kähiseva häälega naised, suitsud suus, ja klaasistunud silmadega kokainistid. Seal nad istuvad ja naudivad „Estonia“ kontsertaiast kostvat muusikat. Sealjuures naised noolivad hoolega vastasasuvast kõrtsist väljuvaid topsisõpre. Juhtub mõni niisugune olema üsna „tüma“, siis katsutakse seda püüda „haneks“, asudes juure ja küsides paberossi ning kui see saadud, siis „kas ostad topka kah?“. Pole kõrtsisõber küllalt teadlik oma tegudes ega tõrju jalahoobiga eemale pealetükkija, siis ta nõustub harilikult ruttu, ja nüüd järgneb rännak „grüünesse“, s.o. kusagile promenaadi ääres asuvasse põõsastikku või rohtaeda, kuhu sissepääs pole seotud suuremate raskustega. Lahked „preilid“ pole ka väga nõudlikud: paarkümmend senti topkarahaks, mõni pabeross ja asi on klaar…