Berberovid kasvatasid aastatel 1970–1980 oma koduseinte vahel kahte lõvi: Kuningas I ja Kuningas II. Esimene neist oli leebem filmistaar, teine agressiivsem tapja. Erinevustele vaatamata surid mõlemad samal viisil – korrakaitsjate laskude läbi.
Foto: Kollaaž (2 x Wikimedia Commons, Vida Press)„Ma ei suuda endale andestada.“ Nõukogude perekonna otsus koduseinte vahel lõvisid kasvatada lõppes südantlõhestava tragöödiaga (5)
Ilmselt on suurem osa inimestest seisukohal, et lõvide kasvatamine võib olla võrdlemisi ohtlik tegevus. Seda enam, kui see toimub väikeses nõukogude korteris. Perekond Berberov aga nii ei arvanud. Viga mõisteti alles siis, kui nende teine lõvi 1980. aastal ootamatult pereema ründas ja talle appi tõtanud 14aastase poja ribadeks kiskus.
Poole sajandi eest tekitasid perekond Berberov ja nende ebatavalised lemmikloomad Nõukogude Liidus palju kõneainet. Arhitekt Lev, tema abikaasa Nina ning nende lapsed Eva ja Roman elasid toona Aserbaidžaani pealinnas Bakuus. Perekonna „lõvimaania“ algas 1970. aasta suvel, kui Nina külastas koos Evaga kohalikku loomaaeda. Lõvipuurist möödudes märkas väike tüdruk kerra tõmbunud looma, keda ta pidas väikeseks koeraks. Ema parandas teda ja kinnitas, et tegemist on lõvikutsikaga. Siiski märkas ka Nina, et loomakesega on midagi valesti. Lõvikutsikas tundus naisele haiglasena, mistõttu pöördus ta loomaaia ametnike poole.
Väidetavalt palus ta asutuse direktorit, et too loovutaks lõvikutsika Berberovi perekonna hoole alla. Tõenäoliselt ei uskunud loomaaia juht, et haiglane lõvi ellu jääb, mistõttu otsustas ta nõustuda – eriti arvestades, et Nina lubas teha looma elu päästmise nimel kõike, mis võimalik. Lev Berberov oli kahtlemata üllatunud, kui abikaasa tol päeval lõvikutsikaga koju saabus, ent samas polnud see midagi uut – Berberovite 100ruutmeetrises korteris elas juba mitmeid eksootilisi loomi.
Kommentaarid