38 kuuli: kuidas Eesti ajal mõrtsukaid hukati (4)

Röövmõrtsukad Heinrich Vunder ja Aleksander Kerde olid õhtul vanglaõuest välja sõites alustanud oma viimast teekonda. Närviliselt suitsu kimuv Vunder palus veel: „Mistarvis te meid veel komandatuuri viite? Ei ole tarvis! Pange otsus kärmesti täide!“.

Kell näitas 11 õhtul, kuid komandandi madalat maja Tartu maanteel piiras ikka tihe rahvahulk, oodates roimarite saabumist. Hukkamise eeldatav ajakava oli avaldatud ja teada, kuid ega midagi näha ei olnud. Terasema kõrvaga inimesed võisid ehk kuulda ahelate kõlinat, kui hukatavad komandatuuri õuel maha laeti. Langetatud päi, küürus ja vankuval sammul kõndisid nad läbi koridori avaramasse tuppa, kus juba ootasid hallipäine kirikuõpetaja, tsiviil- ja sõjaväeprokurör ja kriminaalpolitseinikud.

Sõjaväeprokurör oli kohal seetõttu, et Tallinnas ja osas Eestis valitseva kaitseseisukorra pärast oli raskemate kuritööde eest karistamine sõjakohtu pädevuses, kes ainsana võis teha ka sumaotsuseid. Seda õigust kasutas sõjakohus meelsasti. Eriti 1932. aastal, kui tapmisi loeti kokku sadades.

Komandandi kabinetis toolidele vajunud Vunder ja Kerde olid juba vanglas kuulnud, et nende edasikaebused jäeti tähelepanuta. Siin kuulevad nad lisaks, et ka armuandmispalvet ei võetud arutada. Vunder oli jõudnud veel samal päeval teisegi armuandmispalve esitada. Sedagi ei võetud kuulda.

Oma viimase soovina olid mõlemad palunud võimalust omastele kirjutada ja jumalaarmu saada.

„Kui teie usute pattude andeksandmist ja lunastamist, siis kostke jah!“ ütleb õpetaja. „Jah“, vastab Kerde valjult ja kindlalt, Vunder puhkeb nutma ja ütleb oma „jah“ tasa läbi pisarate.

„Olete tunnistanud oma eksimust ja uskunud lunastust. Võimuga, mis mulle on antud kõigevägevama poolt, kuulutan teile pattude andeksandmist,“ ütleb õpetaja. Ta teeb ristimärgi ja pakub hukkamisele viidavatele mõrtsukatele viina ja leiba.

Mõlemad saavad poogna paberit ja sulepea. Pool tundi kulub Vunderil, et täita poogen peenikese kirjaga, Kerde kulutab sama aja, aga saab valmis vaid lühikese läkituse abikaasale.

Automootor läheb õuel käima. Vunder ja Kerde tõusevad sõnagi ütlemata toolidelt ja lähevad raskel ja vaaruval sammul välja.

Paarikümne minuti pärast jõuab autokolonn väikese lagendikuni Ülemiste taga metsas. Surmamõistetud pannakse seisma näoga haua poole. Kaksteist sõdurit ja nende heledas tolmumantlis komandör rivistavad end nende taha.

Ohvitser käratab valjul häälel: „Tuld töövmõrtsukate pihta!“

Raksatab kolm kogupauku. Siis kõnnib ohvitser kiirel sammul hauaveerele ja laseb revolvrist hukatutele kuuli pähe. Juurde astunud arstil jääb vaid nentida, et padruneid kulutati ilmaasjata nii palju. Kurjategijad tappis juba esimene kogupauk.

Labidad pannakse kiiresti tööle. Liivas kaotavad päike ja tuul viimsegi jälje hukkamiskohast paari-kolme päevaga.

Taevaserv juba helgib erepunaselt, kui autokaravan tagasi linna suundub. Sõidukeis istuvad mehed on vaiksed ja rusutud.

Vunder mõrva ei mäletanud

38aastane Heinrich Vunder oli vabadussõjas olnud Kalevi malevas allohvitser. Lõpetas kaubanduskooli. Enne veretööd teenis ametnikuna põllutööministeeriumis. Saatuslikul 1932. aasta veebruaripäeval oli ta kõrtsist tulles kohtunud Harju tänaval oma kolleegi Paul Grundiga. Tema tahtnud minna sauna ja siis Koplisse tuttavale preilile külla. Kopli olla ohtlik paik. Ta pistiski igaks juhuks tasku riidesse mähitud torujupi, mille ühte otsa oli raskuseks valatud tina. Sellega saavat igast kallalekippujast jagu.

Kopli asemel maanduti nüüd Suur-Karja tänava Meriklubis, kust võeti pärast viinaviskamist käevangu sealne lilleneiu Helene ja mindi Kübasse Harju tänaval. Seal löönud seltskonnaga kaasa ka baaridaam Mary.

Lõpuks kadunud daamid kuhugile ära ja Vunderi sõnul ei mäletanud ta edasisest midagi. Pole ka ime, sest joodud oli 3–4 pudelit viina, kuus õlut ja pudel konjakit veel takkapihta. Grundil oli hulk sularaha kaasas, 400 krooni ümber. Vunder oli niigi ta peale tige: Grundi palk oli 140 krooni kuus, Vunder sai ainult 78.

Järgmisel hommikul leiti Kristiine, Videviku ja Koidu tänava vahel kõnniteelt tundmatu mehe laip. Surnu pea oli mitmest kohast purustatud, ajud välja jooksnud, kõnniteeäärne plank verepritsmeid täis. Tapetu kuuetasku oli tõmmatud pooleldi välja. Kas sealt oli võetud raha või midagi muud?

Lõunaks oli teada, et tapetu oli Paul Grund. Vunder oli sel ajal juba tööl ja arutas kaastöötajatega, kes võinuks Grundi maha lüüa ja olla annetanud isegi krooni tapetu matusekuulutuse tarvis.

Ülekuulamistel keerutas Vunder kuis suutis. Viimane väide oli, et Grund olla püüdnud teda vägistada, mille peale ta oligi vihastanud ja löönud kaaslasele mitu korda raudtorujupiga pähe. Kohtus tunnistas ta end tapmises süüdi, kuid olla teinud seda meeltesegaduses. Prokurör seda ei uskunud ja palus Vunderi kaitseseisundi piirkonnas toime pandud eriti julma mõrva eest surma mõista.

Mida kohus pärast lühemat arupidamist ka tegi.

Kerde ihkas lõbunaise raha

Teine tol ööl hukatu, keskmist kasvu tüsedavõitu endine politseikordnik, naistemaias 37aastane Aleksander Kerde sai ametist priiks, kui peksis oimetuks ühe oma armukese abikaasa. Nüüd oli ta avanud lihakarni Telliskivi tänavas. Äri ei läinud. Pood oli pankroti äärel. Kerde oli küll abielus ja kaheksa-aastase poja isa, kuid neelud käisid ikka naiste järele. Ta oli pikemalt tuttav tuntud lõbunaisega, keda kutsuti elukoha järgi Dunkri Lonniks. Vanavõitu naine oli alati hästi hoolitsetud ja kõik pidasid teda vähemalt kümme aastat tegelikust vanusest nooremaks.

Veebruaris tema juurde Dunkri tänava kolmekorruselisse maja katusealusesse korterisse minnes oli Kerde oma lihapoest kahekilose kaalupommi tasku libistanud. Sellega lõi ta Lonni, õige nimega Anna Anspuu, surnuks, lootes naise rahade kallale pääseda.

Harju tänavale Majaomanike Panka saatis Kerde raha välja võtma oma naise, kuid pangaametnik jäi kõhklema. Talle ei tundunud asi õige. Kui ta läks oma kahtlusi kolleegidega jagama, tegi naine sääred, jättes hoiuraamatu ja isikutunnistuse maha.

Politsei tormas uurima lõbunaise Anspuu korterit. Tuba oli segamini pööratud ja selle kõige keskel lebas naise laip.

Õhtul enne oma surma oli Lonni andnud ühele prouale lugeda värskest ajalahest loo Paul Grundi julmast tapmisest: „Loe! Vaata kui hirmsaid ja koledaid asju inimesed teevad!“

Nädalapäevad hiljem võeti Kerde ja tema abikaasa Lillekülas Astri tänavas kinni. Abikaasa sai tšekile allkirja võltsimise eest kergema karistuse, mees lasti aga nelipühaööl koos Vunderiga 1932. aastal maha.

Nende haud ei jäänud tundmatuna liivaluidetesse. Juba juuni alguses kaevati surnukehad üles ja anti omastele, kes samal päeval Kerde ja Vunderi Rahumäe kalmistule ümber matsid. Viis-kuus sammu eemal puhkab kirjanik Jakob Mändmets, vaid veidi kaugemal kunstnik Kristjan Raud.

Õpetaja luges matusetalitusel pühakirjast loo kadunud pojast, kes jõudis isakoju tagasi.

Lõbunaistest kubisenud Dunkri tänav

„Lühike ja kitsas Dunkri tänav, räpane, must ja pime, on juba pikki aastaid muutunud paigaks, kuhu korralik inimene hilistel õhtutundidel hea meelega jalga ei tõsta. Igal sammul võib siin kohata armetuid lõbunaisi, kes, suitsev pabeross suunurgas, oma kähiseva häälega kaasa kutsuvad mehi,“ kirjutab Abieluleht 6. märtsil 1932.

Maja nr 5 (pildil), kus metsikul kombel tapeti 54aastane avalik naine Anna Anspuu, oli tänaval kõndijate huvi keskpunktis. Dunkri Lonnina tuntud lõbunaine oli siin külastajaid vastu võtnud neli aastat, kuid paljud kunded olid teda nautinud juba ammusel ajal. Üks vanahärra ütles, et koguni 15 aastat järjest.

Lõbunaine oli Annast saanud Peterburis 1907. aastal, kui ta mingil põhjusel toateenijast lahti lasti. Üks kodumaalt pärit vanem naine soovitanud, et hakaku neiu lõbunaiseks. Elu on siis kerge ja lõbus. Anna võttis õpetust kuulda ja jäi selle ameti peale ka revolutsiooniajal kodumaale tagasi tulles. Lootis siiski saada korralikuks inimeseks ja osta äärelinna vürtspoe. Selle tarvis oli tal kogutud 4000 tsaarirubla, mis muidugi varsti väärtusetuks muutus. Rublad hoidis ta alles. Need leiti, kui pärast naise surma ta korter üle vaadati. Hambad ristis oli ta poe tarvis uuesti raha kogunud – pärandustombus oli 3000 krooni ja umbes 300 krooni väärtuses muud vara, kirjutas Kaja. Pärandi üle tekkis pikk kohtuvaidlus Anne poolvenna Peetri tütre ja ennast lõbunaise onupojaks pidava Mardi vahel. Peetri leer võitis.

Paari aasta pärast pandi Dunkri tänavale asfalt maha. Enne jõuti rajada puhtaveetorustik.

Lugu ilmub artikliseerias „Tõnis Erilaiu autorikülg“