Novokuznetski elanikud ei osanud arvata, et laste kadumise taga võiksid olla eraklik Aleksandr ja tema ema Ljudmila (mõlemad pisipiltidel).
Foto: Kollaaž (Vida Press, 2 x Facebook.com/Donzelag)„Käskisin tal laipadest vabaneda ja läksin ise magama.“ Siberi Rappijaks nimetatud memmepoeg Saša kasutas ohvrite lõksu meelitamiseks ema abi (3)
1990. aastate keskpaigas tegutses Venemaal Kemerovo oblastis õõvastav sarimõrtsukas Aleksandr Spesivtsev, keda on nimetatud nii Siberi Rappijaks, Novokuznetski Koletiseks kui ka Kannibal Sašaks. Tapatööde puhul toetus ta suuresti emale, kes poega jäägitult armastas. Vähe sellest, et ema aitas Aleksandri käe läbi lõpu leidnud ohvrite jäänustest vabaneda, hakkas ta õige pea ka ise pahaaimamatuid lapsi Aleksandri veriste käte vahele juhatama.
Teadaolevalt oli noor Aleksander seltsimatu poiss, kellel polnud ühtegi sõpra. Üldjuhul hoidsid omaette ka tema ema Ljudmila ja õde Nadežda – näiteks ei tervitanud nad kunagi naabreid ega sõitnud kordagi 9. korrusel asuvasse korterisse liftiga. Aleksander teadis, et juhtugu mis tahes, saab ta alati toetuda emale, kellega poiss magas 12aastaseks saamiseni ühes voodis. Kidur välimus, eraklik käitumine ning „memmepoja“ maine olid ilmselt peamisteks põhjusteks, miks poissi koolis kiusati.
Aja jooksul hakkasid Aleksandris võimust võtma üha õelamad iseloomujooned. Sellele vaatamata astus ema alati poja kaitseks välja – oli too siis süüdi või mitte. Näiteks kaitses Ljudmila Aleksandrit õpetajate ees, kui poiss koolis varastamisega vahele jäi või ka siis, kui naabrid teda trepikojas laamendamises ja postkastide lõhkumises süüdistasid. Väidetavalt meeldis talle sodida kortermaja seintele natside lemmikfraasi „Heil Hitler!“. Karistada ei saanud Aleksandr aga kunagi, sest emale tundus, et kõik teised teevad tema pojakesele liiga.
Kommentaarid