KATRIN PAUTSI KOLUMN | Julgus mäletada (9)

Viide Ameerika dollarile ja Tallinna vabadusristile läks kustutamisele.

1 lastetu heietusi siin küll kuulama . tema pensioni hakkavad maksma need lapsed, keda temal pole :( mingu pekki :(

Täpselt nii ongi -- julgus mäletada. Loobudes mäletamast ja keskendudes üksnes tänase päeva heaolule, oleme varsti nagu Aitmatovi raamatus "Ja sajandist on pikem päev" mankurdid. Neile tõmmati märg kaamelinahk pähe, mis hakkas kokku tõmbudes ka ajumahtu vähendama, tehes neist lõpuks aruta orjad. See ei tähenda, et pooldan tanki või nõukogude sõduri juurde kummardamas käimist. Kuid objekti eemaldamine ei võta nõuka-usku inimestes seda usku ära. Nad usuvad ikka, et vanaisa tõi Eestisse vabaduse, päästis fašismi käest.

Võitlus ausammastega on siiski partorgiverd tegelinskite "leivanumber", ükskõik mis partei poolt nad on. Vähemalt saab iseennast upitada, kui mõistust muuks ei küüni.

Olen samuti mõelnud. Ükski monument või puuslik pole iseenesest hajb ega hea. Tähenduse annavad ikka inimesed oma sisimas. Oli ju nõukaaeg täis Lenini kujusid, aga sisimas ei sallinud teda peaaegu keegi. Pioneeriks hakati, kuna oli hirm tagakiusamise ees. Kiriklikud sümbolid olid põlu all, aga sisimas uskusid paljud Jumalasse ka ilma kujude või ikoonideta. Tark inimene ei lähe marru, nähes "punavõitleja" hauda, viisnurka vms. Muigab vaid nukralt elu keerdkäikude üle. Ja veel -- ega kõik, kes sinimustvalget lehvitavad, väga suured patrioodid olegi, kui asi nö tõsiseks peaks minema.