Mu esimene kokkupuude „päris“ välismaaga polnud mitte pastapliiats või närimiskumm. See oli Paul Kerese auto. Naaldusin selle najale lapsepõlves pikalt. See oli ikka midagi ennenägematut! Seisis Kuke tänava nurgal, kuhu ma oma klassiõe Katrini koduni saatsin. Minu esimene armastus nagu. Nüüd pole enam seda tänavatki, seal on vaid pilvelõhkujad.
Hea küll, nüüdseks tean, et ka naised lõhnavad nagu välismaa. Kättesaamatud, aga ometi nii armsad. Katrinil oli üks silm helesinine ja teine roheline. Oi, kuidas ta mulle meeldis! Kas on ikka võimalik armastus esimesest silmapilgust? On. Kui see pilk ka pikemalt vastastikku püsima jääks!
Edasi lugemiseks:
Tellimus olemas? Logi sisse
Kommentaarid (0)