Vana mees voodikaaslaste jahil: härra Tuhkru väitel oli tal tuhat armsamat
Reede, 16. novembri varahommik 1990. aastal. Esimene lumi on maas. Päev valgeneb. 73aastane mees joob ühe Pirita maja köögis kohvi. „Kahe suletud ukse taga magas 20aastane ajutine heledapäine elukaaslane,“ meenutab endisest õppejõust pensionär, et just sel hommikul tuli otsus kirjutada raamat, kuidas ja milliste naistega on ta kokku puutunud. „Kirjeldan avameelselt ja siiralt mehe seksuaalelu rohkem kui tuhande noore naispartneriga,“ kinnitab Paul Tuhkru ohtrate nilbete fotodega varustatud raamatus „Elu rõõmud“. „Minu edukamateks seksaastateks olid viiekümnendad ja kuuekümnendad eluaastad.“.
Hiljem ta küll taganeb väitest, et naisi oli üle tuhande. Pigem ikka mõni vähem. Aga siiski: „Linnas jalutades korjasin tänaval noori naisi kui seeni. Päevas isegi neli-viis vähemalt,“ rääkis Tuhkru omal ajal teleintervjuus „Pealtnägijale“. „Ma polnud ilus mees ja kasv oli väikesevõitu, 165 sentimeetrit. Aga rääkisin naistele usaldusväärset juttu. Ma ülistasin naisolevusi, pidasin neid lõpmatuseni huvitavateks ja nauditavateks. Olin nendele huvitavaks vestluskaaslaseks.“
Tuleb lihtsalt juurde minna ja tüdrukutega juttu ajada, neid endast rääkima panna, vestlust arendada, annab ta retsepti. Kuid armastusest ei ole raamatus suurt juttu.
Kommentaarid (0)