Villu Kangur: nõukaaegsed populaarteaduslikud raamatud köidavad mind surmani
Esialgu oli plaanis selles numbris kirjutada ühest tõelisest omaaegsest paskvillist, mille olin juba läbi töötanud. Aga nii õudne hakkas, et tööle läks enesetsensuur. Kaua ma ikka palli järjest ühte väravasse taon? Kuigi ajad on ju sellised. Jäägu siis järgmiseks korraks. Sestap oli midagi n-ö populaarteaduslikku mulle vahelduseks justkui taeva kingitus. Hakkasin end harima.
Sain teada igasugu asju. Näiteks, et kaasajal usaldavad astronoomid igasuguseid aparaate rohkem kui oma silma. Ja et muusika avaldavat taimede kasvule mõju. Ja et möödunud sajandil riputati kurgede pea kohale magnetiseeritud raudpulgake, et nad rännuteedel eksitusse ajada. Aga näe, linnud katkusid need ära ja panid neil reisidel ikka nagu Kopli tramm piki oma rööpaid. Ning ka seda, et eri elualade teadlased on asunud tegema omavahel koostööd. Sisuliselt… Sain teada… Ei midagi uut. Aga ikka oli tore lugeda.
Kommentaarid (0)