Foto: Istockphoto
Reeli Reinaus, Ronk Ronk kummitus- ja pärimustuuride giid 22. august 2022 11:15

Mina läksin Kohilasse üks suine õhta. Metsa nurk paremat kätt, seal tuli naesterahvas vasta, lumivalged jalad olid all, jalad käisid nagu koer jooseb. Ma ütlesin: Miks te nii kärmeste käite, te väsite ää! Ta ütles: Kui kärmeste? – Nii kärmeste kui te käite. Kus te lähte? – Surnuaeda. – Mis te nii ilja lähte? – Ma jään sinna. – Ega inges inimesi sinna ei võeta! – Ma ei olegi inges inime, ma olen vaim! Siis läks edasi. Ma vaatasin talle veel järele, siis kadus ää.“ See meeleolukas vestlus vaimuga on üles kirjutatud 1938. aastal Hageri kihelkonnas. Miks mõned hinged peale surmagi rahu ei saa?

Kõigepealt tuleb selgeks teha, kes on kummitus, kes on vaim ja kes on kodukäija. Surnute vaime on Eestis eri paigus ja sõltuvalt asjaoludest kutsutud erinevalt. Kui näiteks algul on surnu vaimu kutsutud kirderannikumurdes peaasjalikult kummituseks, siis hilisemal ajal on see nimetus kinnistunud suuresti just mõisates või lossides elutsevatele, n-ö siniverelistele hingedele. Samuti ei tule just sageli ette, et mõni giid räägiks näiteks Tallinna vanalinna majades ringi liikuvatest kodukäijatest. Või siis vastupidine näide: kord Põlvamaal välitöödel uurisin, kas külas kuskil kummitusi ka leidub ning sain eitava vastuse. Aga seejärel kiiresti sõnastust muutes ja kodukäijate kohta küsides selgus, et ühes talus pidi üks surnud mees vahel kolistamas käima küll.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon