Kuibõševi Koletis põgenes ohvrite majast üldjuhul akna kaudu. Kohtus ei eitanud ta ühtegi veretööd.
Foto: Kollaaž (3 x kohtumaterjalid)KUIBÕŠEVI KOLETIS: ööolendiks nimetatud nekrofiilist mõrtsuka verdtarretavad roimad röövisid linnaelanikelt une (3)
Kuibõševis (tänapäeva Samaras) hakkasid 1969. aastal levima kõhedad teated ennenägematult võikast mõrtsukast. Kabuhirmus elanikud rääkisid jutte öösiti ohvreid jahtivast ihualasti mehest, kes üritab akende kaudu majadesse tungida ja pahaaimamatuid magajaid õõvastaval moel teise ilma saata. Peagi leidsidki kinnitust roimad, mille kirjeldused panid vere tarretama ka vapramate meeste soontes. Ööolendiks, Kuibõševi Koletiseks ja Jalgrattamõrtsukaks nimetatud tegelast võib julgelt pidada Nõukogude Liidu üheks tülgastavamaks sarimõrvariks.
1941. aastal Nõukogude Liidus, täpsemalt Tšetšeeni-Inguši ANSVs Malgobeki linnas sündinud Boriss Serebrjakov pöördus pahelise elu juurde juba noorena. Vägivaldse loomuga poiss hakkas varakult tarvitama alkoholi ning sattus joobnuna sageli kaaskodanikega tüli norima – ühtviisi võisid tema äkkviha alla sattuda nii lähedased (eriti ema) kui ka võhivõõrad. Toonased linnaelanikud märkisid irooniliselt, et ükski kodulinnas toimunud kähmlus ega muu probleem ei toimunud Borissi osaluseta. Pidevate avalike kakluste tõttu oli noormees ka miilitsajaoskonnas sage külaline. Paljude pahede kõrval oli Serebrjakov olnud noorena aga väga kaval ja leidlik poiss.
Täiskasvanuna otsustas Serebrjakov leida õnne kodulinnast enam kui 1100 kilomeetrit põhjas asuvas Kuibõševis, kus elas ka tema õde. Selle käigu võttis ta ette sõjaväest naastes. Õe abiga hankis Boriss elukoha väikeses ühiselamutoas ning alustas tööd kohalikus kaablitehases. Armee polnud meest aga parandanud – kaugel sellest. Naabrid esitasid tema kohta pidevalt kaebusi. Boriss jätkas vägivallatsemist ja oli seotud mitmete röövide ja süütamistega. Peagi järgnesid ka noa ähvardusel sooritatud vägistamiskatsed. Ent kurjategija oli alati ettevaatlik – ta põgenes kohe, kui tajus takistusi või märkas pealtnägijaid.
Boriss Serebrjakovi mõrvarikarjäär algas 1969. aasta kaunil kevadõhtul. Enam kui poole sajandi taguse kohturaporti kohaselt lõhkus 28aastane mees ööl vastu 28. aprilli Kuibõševi Elektri tänava korterelamus kahe telliskivi abil aknaklaasi ning tungis tuppa. Selgus, et roimari sihtmärgiks valitud korteris elas kolmeliikmeline perekond. Esimesena tappis Serebrjakov Stepan Zotkini, kellele ta lõi 11 korda kiviga pähe. Järgmisena mõrvas ta viie hoobiga Stepani viieaastase poja Lenja. Viimasena võttis mõrtsukas ette pereema Maria. Pärast kõigi kolme tapmist otsustas Serebrjakov astuda Maria elutu kehaga vahekorda. Lõpetamise järel varastas ta korterist mõned väärisesemed ja veidi raha, süütas ohvrite riided toa keskel põlema ja põgenes. Tasub märkida, et tulekahju levis veel mitmesse korterisse.
Võigas veretöö tekitas Kuibõševi elanike seas õudu. Juhtumiga kaasnenud avaliku tähelepanu tõttu otsustas Serebrjakov hoida järgneva kahe ja poole kuu jooksul madalat profiili. See oli vaid vaikus enne tormi.
Kommentaarid