Murest murtud ema Christine oli veendunud, et „leitud“ Walter Collins polnud tema poeg. Politsei tema proteste aga kuulda ei võtnud.

Foto: Kollaaž (2 x Wikimedia Commons, Vida Press, Twitter.com/DerangedLACrime)
Aare Kartau 1. august 2022 18:25

„Jah, ta näeb Walteri moodi välja ning ka osaliselt käitub temaga sarnaselt, aga mind ei saa veenda.“ Nii ütles kadunud poisi ema Christine Collins kohalikule politseiülemale, kes oli oma maine parandamise nimel käskinud naisel koju viia poisi, keda too enda pojaks ei tunnistanud. Pea sajandi eest toimunud pöörase juhtumi käigus paigutasid ükskõiksed ametivõimud muserdatud ema ekslikult hullumajja, ilmsiks tuli suur pettus ja seoseid loodi ka Wineville'i kanalamõrvadega.

1928. aasta 10. märtsi hommikul tervitas Los Angelese elanikke kaunis kevadilm. Tegemist oli laupäevaga, mistõttu kogunesid kohalikud lapsed juba varakult mänguväljakutele ja tänavatele mängima. Sellist kavatsust polnud aga üheksa-aastasel Walter Collinsil, kes küsis emalt raha, et minna lähedalasuvasse kinno filmi vaatama. Üksinda last kasvatanud Christine tuli pojale vastu ning kergitaski Walteri heameeleks kukrut. Naine ei osanud kuidagi ette ennustada, et näeb rõõmsalt õue tormanud võsukest viimast korda.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad