Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tuglased sõja eest Tartust võssa pagesid
On 9. juuli 1941 ja Elo Tuglas kirjutab oma päevikusse: „Kuulsin alt õuest Õuna-Anna kiledat kisa: „Jumal, jumal! Kivisild põleb!“ Silmapilk olin voodist väljas ja hetk hiljem õues prügikasti otsas. Paks suits tõusis Kivisilla poolt. Vaevalt jõudsin aga kastilt maha, kui käis kohutav plahvatus ja samas kisti mind looka nagu kõrkjavart. Mürin ja ragin, ning meie korteri õuepoolne aken rippus ainult üht hinge pidi seinal. Ja meie juurest on Kivisillani ometi üle kilomeetri maad.
10. juulil. Sõda käib. Jaan Kärner tuleb ootamatult meile, ise purupurjus. Haliseb. „Mis meist saab? (Eesti Nõukogude Kirjanike organiseerimistoimkonna esimees) August Jakobson on jalga lasknud. Pole jäetud mingeid korraldusi. Aga mul on granaadid taskus!“ Hulk arreteeritud mehi on suletud kuhugi keldrisse. Eriti sõjakas on keegi Läti hävituspataljoni naine, kes käib ringi revolver vööl, silmad punased peas. Lukustame uksed ja õuevärava…“
Kommentaarid (0)