Pärast Vintri dessanti ja Saaremaa sakslastest vabastamist valitseb Sõrve sääres tõeline segadus ja laga — kõikjal on näha mahajäetud ning purustatud sõjavarustust.

Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Ülo Tuulik / Eesti Ajalugu 3. juuli 2022 08:30

Mõttetu käsk saatis teise maailmasõja lõpus Saaremaal surma sadu Eesti laskurkorpuse mehi. Kes oli selle läbimõtlemata otsuse taga ja millist rolli mängis seejuures purjus pea?

Kuressaare linn oli sakslastelt ära võetud 7. oktoobril 1944 ning sellega arvati raske sõjatöö Saaremaal juba päris lõpukorral olevaks. Järgmisel päeval andis Eesti laskurkorpuse ülem kindralleitnant Lembit Pärn major Vladimir Millerile käsu „ära puhastada“ Sõrve poolsaar ning eraldas selleks näiliselt lihtsaks operatsiooniks 370 mehele lisaks tulejõuna 14 tanketti, 8 suurtükki ja 8 kahurit.

Sama päeva õhtupimeduses sõditi rannakadakate vahel kurvalt kuulus Tehumardi öölahing, kus käsikähmluseni ning täägivõitluseni läinud meeletuses kaotasid oma elu sajad eestlased, venelased ja sakslased, nende hulgas ka major Miller. Sellest verisest lahingust ei võetud ometigi hoiatavat õpetust, et n-ö kaines ja ligilähedaseski realistlikkuses aimelda Sõrves paiknevate Saksa relvajõudude arvukust ja vahvust ‒ olid nad ju Hitlerilt endalt saanud käsu vastu seista viimse meheni.

Leningradi rinde kõrged ülemused eesotsas kindralpolkovnik Markian Popoviga saabusid Saaremaa lahingutandrile, et innustada ründavat poolt Jossif Stalini nime ja sõnadega. Edasise eesti sõjameeste traagilise saatuse peapõhjuseks said kiirustamine, kärsitus ja eufooria näiliselt nii lihtsa võidu lähedusest, mille nimel Kuressaares ohtralt vägijooke pruugiti.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad