Eesti emigrandid ootavad 1938. aasta suvel Santose linna sadamas laeval kauaigatsetud kojusõidu algust.

Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Anneli Aasmäe / Eesti Ajalugu 12. juuli 2022 08:30

Sadakond aastat tagasi kolisid tuhanded eestlased Brasiiliasse paremat elujärge otsima. Paraku pidi enamik neist kohapeal seda kibedalt kahetsema ja tunnistama: „Siinolek on justkui aeglane enesetapp.“

Tallinlane Karl Ingelman oli 25aastane noormees, kel sõjaväeteenistus seljataga ning töökoht Krulli masinatehases pisut kõikuma löönud. „Vabrikus tuli kätte tööpuudus, nädalas oli kõigest kolm päeva tööd,“ meenutas Karl 1924. aasta lõppu. „Elu läks kibedaks ja et parajasti oli siin Brasiiliasse rändamise palavik, mõtlesin minagi selle reisu kaasa teha.“

Reis, mille vältel tuli mõnikord ka laeva vahetada, kestis umbes kaks nädalat. Maabuti enamasti Santoses, sadamalinnas, kuhu osa saabujaist ka pidama jäi, ülejäänud viidi kaugemale sisemaale São Paulosse. Probleemid ei lasknud end kaua oodata.

Veel enamgi, pisut läänepoolsemates linnades Santoses ja São Paulos oli vastuvõtt pealtnäha soojem - seal jooksid brasiillased kohe emigrante tervitama ning neile kohviistandustes tööd pakkuma. Kuid pealtnäha soojal vastuvõtul oli kaks tahku.

Näiteks Karl Ingelman trehvas kohe maabudes oma rahvuskaaslasi. „Nemad olid saanud juba veidi Brasiilia elu maitsta,“ kostis Ingelman. „Nii aina järgnesid hoiatused, et me ei läheks kohviistandustesse – seal olevat põrgu.“ Kes hoiatust ei saanud, võtsid selle tööpakkumise pahaaimamatult vastu.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad