Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas pealinna keel tallinlased maamurakaist eraldas

Oli juuni 1931. aasta juuni, kui ajaleht Tallinna Post võttis ette kohaliku keele tutvustamise. Kurtis küll: „Koolis käies tuleb noortel kõnekeelena arvesse vaid kirjakeel ning sellega harjutakse isegi sel määral, et vanad inimesed oma hilises eas peavad revideerima oma leksikoni, asendades „liiga murdelisi“ sõnu kirjakeelsetega. Ainult Võru- ja Petserimaa peavad visalt vastu. Ka Tallinna keel käib võidukalt edurada. Päris ehtne ja põline Tallinna „bürger“ ei käi kunagi Kadriorus vaid Kadriorgus, nagu ka aitas, lautas jne. Siinse murde iseärasus ‒ rõhk sõna tagumisel poolel ‒ laieneb ka teistele sõnadele: mitte restoranis vaid restoraanis. Mõnel sõnal, mis mujal ehk kirjakeelsena üheväärsed, omandavad Tallinnas ainsa vormi. Kuub võib olla ainult pintsak, pang alati ämber, sängi asemel öeldakse voodi.“