35 aastat fosforiidisõjakevadest: „Mis Eestimaa looduse või veega juhtub, see Moskvat ei huvitanud.“ (4)
„Kolmandik Eestist oleks jäänud suurel määral veeta. Rabavett oleks veel leidunud, aga mitte põhjavett. Lisaks räägiti kümnetest tuhandetest töölistest, kes siia tuuakse – jutt käis ju üleliidulisest ettevõttest,“ kirjeldab Virumaale plaanitud fosforiidikaevanduse otseseid tagajärgi Ann Marvet. Tema koostatud ajakirja Eesti Loodus mais 1987 ilmunud erinumber, mis lahkas põhjalikult Pandivere loodust ja fosforiidimaardlaid, hakkas oma elu elama ja fosforiidisõda mõjutama juba mitu kuud enne ilmumist.
1987. aasta 8. mai ajalehes Sirp ja Vasar trükitud Priit Pärna kuulus karikatuur „Sitta kah…“, kus talumees viskab otsatule põllule väetiseks Eesti-kujulise sõnnikutüki, kirjeldas üsna täpselt Eesti toonast tulevikuvaadet. Suur osa Virumaast oleks laotatud väetisena Nõukogude Liidu põldudele, Eestisse oleks maha jäänud üüratu auk, kuivad kaevud ja muukeelne elanikkond. Sest väetist oli vaja ning hiigelriik oli harjunud võtma loodusvara sealt, kus seda leidus ja nii palju, kui kätte sai.
Kommentaarid