Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinn esimest korda autoküllusega hädas oli
„Tallinnat külastavates turistides tekitab imestust, kuidas on südalinna kitsastel ja kõveratel tänavatel üldse võimalik liiklemine sellise tempoga, kus läbisegi jalakäijatega voorivad autod, omnibused, mootorrattad ja teised sõidukid,“ kirjutab Uus Eesti 17. mail 1938 ja ennustab, et kui mootorsõidukite arv kasvab senise tempoga, siis järgneva kümne aasta jooksul valmistab liikluse korraldamine tõsist peavalu.
Tallinnas oli tol ajal linna liiklusinspektori Valdu Rannaleedi teatel 1363 isiklikku ja üüriautot (isiklikke neist umbes 1100), 747 veoautot, 552 mootor- ja 6363 jalgratast. Pidevalt aga vähenes hobusõidukite ja samuti sõiduteel saalivate kärumeeste arv. Viimaseid oli Tallinnas veel vaid 114. Motoriseeritud sõidukite arv oli eelmise, 1922. aastal korraldatud loendusega võrreldes tohutult suurenenud, sest siis oli igat liiki autosid linnas vaid 192. Jalgrattaid oli küll juurde tulnud, neid oli kaks korda rohkem. Aga juba siis eelistasid jõukamad inimesed osta pigem auto, kui rühkida jalgratta seljas läbi linna.
Kommentaarid (0)