Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas mammuti jälgi aeti taga Võrumaa kaunites kohtades

„Kell 4 hommikul Mõniste jaama jõudnud Taaralinna tarkade poegade 10 mehest ja kahest daamist koosnev uurimisrühm siirdus ajaviitmata oma ülesannete sooritamisele, mille marsruut oli kindlaks määratud: Peetrijõge mööda vastu voolu Läti piirini, sealt Vaidva jõe kallastele, kust pärivett jõuda selle jõe suubumiseni Mustajõkke, kust loodeti välja jõuda Sarule Kallaste lähedal, kus möödunud aasta küünlakuul maantee kruusaaugud paljastasid mammuti kihva peidukoha,“ raporteeris tolle uurimisreisi kaasa teinud Vaba Maa ajakirjanik 16. mail 1933.

Kihv oli leitud viie meetri sügavuselt kruusakihtidest rühksavi alt. Mammutite leiukohad ongi enamasti olnud kruusa- ja liivaaugud, kust võeti pinnast ehitusmaterjaliks.

Peetrijõgi valiti uurimise alguspunktiks küll eeskätt seetõttu, et selle kallaste devoni paljandid palju, kui üldse, Ahja jõe omadele alla ei andnud ja kunstnike kiidetud olid olnud. Kuigi seekord mammutit ei leitud, siis polnud reisisiht sugugi valesti valitud. Mammutijäänuseid on varem või hiljem leitud Peetrijõe „Jaanuse sängist“ ja selle jõe Tahkumäe kaldajärsakust nelja sülla sügavusel. Võrumaa näis üldse olevat mammutirikas koht. Muide, seal leiti Sulbis kaevu kaevates ka karvase ninasarviku selgroolüli. See on ainus märk tolle looma elamisest Eestis.

Mammutite jäänuseid on leitud aga kolmekümne ligi ja kuna tänapäeval saab nende vanust üsna täpselt määrata, siis tekkisid sajandi alul ajalehtedesse sensatsioonilised pealkirjad, nagu „Euroopa viimane mammut tapeti Eestis“, ja loodusmuuseum pani tosin aastat tagasi välja näituse „Mammut oli siin“. Esimene väide tugineb sellele, et Puurmani mõisa maadelt küll juba 19. sajandil leitud mammutihambad osutasid, et see loom elas kõigest umbes 11 600 aastat tagasi ja sealkandis näis tõesti olevat elanud üks Euroopa viimastest mammutiperedest.

Uurimisreisil 1933. aastal niisiis mammutist jälgi ei leitud. Küll aga tehti hoolsasti tööd maakohtade botaanilisel vaatlusel, looma- ja linnustiku uurimisel.

Geoloogiapoolega läks pisut kehvalt. Kui toonane magister, hilisem akadeemik Karl Orviku oli leidnud hästi välja voolitud liivakivide profiili, fotoaparaadi üles seadnud ja just klõpsu teinud, algas maalihe ning kallas varises kokku. Varingu alla jäi tööriistu ja ka mõned huvitavamad kivimid, mis olid varem uurimiseks välja valitud.

„Agarad noormehed kaevasid oma tagavaralabidate nii tööriistad kui juba kadunuks peetud kivid rusude alt välja. Kivid tunti ära geoloogivasara sellesse jäetud täkke tõttu,“ lõpetab Vaba Maa kinnitusega, et ka see ainus äpardus suurt kahju ei teinud.