Zinaida JurjevskajaFoto: Rahvusarhiiv
Tõnis Erilaid 13. mai 2022 17:15

Oli 3. detsember 1925, kui Šveitsis jõudis keskpäevase rongiga Andermatti hästi rõivastatud noor naine. Ta võttis vaid üheks päevaks numbri hotellis Kronen, palus sooja tuba ning tugitooli, et öösel saaks tööd teha. Saatis hotelliteenriga postkontorisse kirja, mille lähetajaks oli märgitud Zenta von Bremer, õpetaja Tartust, ja läks tuisusest ilmast hoolimata jalutama. Perenaisele ütles, et kõnnib vaatama Mark Aldanovi romaanist tuttavat Schölleneni kuru Kuradisilda Reussi jõel ning õhtusöögile ei tule.

Kui salapärane naine ka järgmisel hommikul tagasi ei olnud, vaadati ta tuba läbi. Peale Aldanovi raamatu „Kuradisild“ oli seal ka Lev Tolstoi „Anna Karenina“ ning kiri abikaasale, milles 33aastane Berliini ooperi solist Zinaida Jurjevskaja palus endale andestada ja teatada kõigile, et suri südamerabandusse. Ta oli hakanud kirjutama ka emale, kuid päisest „Kallis ema!“ kaugemale polnud jõudnud.

Kui Jurjevskaja Andermattis võõrastemajast välja astus, Baedekeri punane reisijuhis käes, märkasid teda politseinik ja veel paar meest, kes olid imestanud, miks aristokraatliku välimusega naine üksipäini ja veel koleda ilmaga linna peale läheb. Näpus olnud Baedeker aga pani nad arvama, et küllap on tegu ameeriklannaga. Nemad on ju väga iseseisvad ning julged.

Torm läks järjest tugevamaks, liikudagi oli raske. Viimane inimene, kes Jurjevskajat tol õhtul nägi, oli teetööline, kes pillas talle vaid tervituse „Grüss Gott!“ ega pööranud ümbergi, et näha, kuhu naine läheb.