Foto: Teet Malsroos
Eesti
11. mai 2022, 00:04

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Voldemar Panso pere pommitamise üle elas

Ta naerdi välja, kui Panso ütles teatris, et tahab koju Nõmmele minna. Oli 28. august 1941. Kuulipildujate tärinat ning tänavavõitluse müra kostis täika ning Kadrioru poolt. „Seloose (tselluloosivabrik) oli öösel õhku lastud ja suitses veel, minu linnasoleku ajal pandi miin elektrijaamale ja sadama kandist tõusis kohutavalt õlisuitsu,“ kirjutab Panso päevikus, kuidas ta rattal minema hakkas.

„Juba Tondil märkasin Nõmme kohal paksu suitsu. Kodus (Kivimäel) selgus, et olid lõhkenud laod laskemoonaga…Natukese aja pärast kostis hirmus kärgatus, laskusime isaga kõhuli, kuuldus vihinat ja lähedale langevate kildude podinat… Siis järgnes 1 1/2–2 tundi plahvatuste rodu, üks hullem kui teine. Hoidsime suud lahti, et kõrvatrummid ei puruneks… See oli jube aeg, just alguses, sest pärast harjus ära ja ajasime naljajuttugi… Kui plahvatused vähenesid, ronisime mehed välja. Toaaknad olid eest kukkunud, pildid seintelt maas, hoovis põõsaste vahel poolikud mürsud ja mis kõige kroon – kaks maja suurtes leekides ja tuul meie poole, aga siis hakkas vihma sadama ja see tuli jäi sinna kanti kus ta oli.“

Edasi lugemiseks: