Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kõrvaltvaatajad kirjeldasid Eesti maarahva armuelu (1)
Otsa tegi 1791. aastal lahti Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel, kinnitades, et eestlased pole puhtast puutumata neitsilikkusest midagi kuulnudki, sest neil pole midagi laiduväärset selles, kui neiu noore poisi kõrval öö veedab. Eestlaste seas on tüdrukule koguni omamoodi põlguseks ja häbiks, kui tema juurde ükski poiss kunagi ei heida, väidab Hupel.
Kui vanemad pojale naist otsivad või lubavad võtta, siis pole nende silmis tähtis sugugi see, kui puutumatu või ilus naine on. Tähtis on, et ta jaksaks ja tahaks talus tööd murda. Lausa surmani välja, loeme Tammsaarelt ja paljudelt maarealismiautoritelt. „Raskest teotööst väsinud töömehed mõtlevad õhtul unele, aga mitte oma himudele,“ möönab ka Hupel. „Kõrvale heitmine, paljaks võtmine… ja muu selline erutavad siinset talupoega vähe või üldse mitte, sest need on talle igapäevased asjad.“
Kommentaarid