Ka lapse kohta võis öelda „seltsimees“.

Foto: Aldo Luud
Tõnis Erilaid 9. mai 2022 00:06

„Halloo! Kas ma võiksin rääkida seltsimees Aruga?“

„Olen telefonil!“

„Ei, ei! Ma mõtlen naisseltsimees Aru!“

„Kumba? Kas seda, kes on koduperenaine või seda, kes läheb suvepäevadele?“

Sellise dialoogiga avas Henno Meriste 1964. aasta kevadel Sirbis ja Vasaras arutelu. „Äsja toodud kõne oleks mõeldamatu vanasti, kui meil käibisid sõnad härra, proua, preili. Need oleme muidugi üle parda heitnud, kuid elu näitab, et seltsimehest üksi on vähe… Leedulastel on inimestel koguni kolm nimevormi – näiteks Petrauskas, Petrauskiene, Petrauskaite, vastavalt mees, abielus naine, neiu. Eestis kõik need võimalused puuduvad. Noorik on ju piinlik öelda naise kohta, kes juba kümme aastat abielus olnud. Mõnda väljendit, näiteks „madam“ öeldakse nagu jutumärkides ja häbelikult.“