Foto: Vida Press
Tõnis Erilaid 6. mai 2022 00:07

Esimesed rändkinonäitajad hakkasid meil maakohtades ringi liikuma juba maailmasõja eel läinud sajandil. Tollal nimetati neid elava pildi näitajaiks. Kuhu ka „pildiputka“ üles löödi, sinna valgus rahvast murruna kokku. Elati kõigele, mida näidati, kaasa, nuteti taskurätikud märjaks või naerdi nii, et vats rebeneb. Õhutati kangelasi tagant ja parastati kurjameid.

Esimeste „pildinäituste“ teemaks olid enamasti maastikuvaated või siis lühemad päevakajalised süžeed. Näidati ka naljapilte, mis läksid oma tagaajamiste ja vettekukkumistega eriti hästi peale. Rahva lemmikuks said prantslase Max Linderi (Gabriel-Maximilien Leuvielle) sajad lühifimid, mille ta sageli ise lavastas ja peaosagi mängis. Ta oli oma vuntsidega nii populaarne, et teda matkiti ka siinsetel külanäitelavadel. Sensatsiooni tekitasid ka sellised ajaloolised draamad nagu „Marie Antoinette viimased elupäevad“, „Juutide kuningas Athelila“, „Peeter Suur“ ja „Ori Alina“.