Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas salakaup lõunapiiril inimestele priske teenistuse andis

Kui Valga piiriga Eesti ja Läti tükiks lõigati, hakkas lätlaste poolele poode siginema nagu seeni pärast vihma. Kõik elasid eestlaste arvel üsna jõukalt. Tol ajal ei toonud kotipoisid sealt odavat viina, vaid kangaid, naiste aluspesu ja muud õrnemale soole sobivat kraami, mis oli Lätis nii odav, et selleks tasus isegi Valgast rongiga Riiga sõita, et seal siis ringi jalutada ja paremat kraami osta.

Eesti piirivalve püüdis muidugi salakaubaga smugeldajaist jagu saada, aga katsu sa seda teha linnas, kus näiteks polnud Puraküla kohal piiri isegi traataiaga märgitud, seega mine „Pudrumäele“ ja jaluta üle. Samuti olid piiri vastas Konnaoja servas tihedalt paiknevad majad. Tee aken lahti või lõika kuuriseina auk ja kaup rändaski käest kätte. Piirivalvurite ninapidi vedamiseks tegutsesid kotipoisid sageli mitmekesi koos: üks passis neid ning teine tassis kaupa. Kui Lätis oli odavaid saapaid saada, siis seadsid tavalised kodanikudki sammud Valka poolele, ajasid seal oma vanad kotad maha ja tõmbasid uued jalga. Mõni jäi piirivalvurile meelde – et vaata, millega sa üle läksid ja millega tagasi tuled – ja said trahvi, aga enamasti oli see siiski ohutu toiming. Kui Lätis oli odav või, siis riputasid naised seda riskist hoolimata kilode kaupa seeliku alla.