Vihast pakatav Vaino: need kuradi eestlased tahavad streikida! (2)

Kümned tallinlased leidsid 1981. aastal oma postkastidest kirju, mis kutsusid üles igakuisele pooletunnisele streigile. Vaino ajas vastutuse selle eest lääne luureteenistuste ja ajakirjanduse kaela ning hädaldas ka Balti riikide raskuste üle – need asuvat „vaenuliku lääne“ lähedal. Piinlikult hoidus ta streigiüleskutse seostamisest 1980. aasta sügisel tekkinud Poola ametiühinguliikumisega Solidaarsus ja sellega seotud sündmustega. Tema meelest ei mõistnud kirja saanud Tallinna kodanikud üldse, millest jutt ja kes selle paberi saatis ja miks.

Muidugi ta eksis ja tunnistas seda varsti. Ilmselt Moskva survel.

Paralleelid Poola Solidaarsusega

Avameelsema analüüsi julges Vaino avaldada üleliidulises ajakirjas Kommunist, mida Eestis lihtrahvas ei lugenud, pigem pidid seda suisa kohustuslikult tellima juhtivad parteifunktsionäärid. Ta selgitas, et kirjad märkusega „loe ja anna edasi“ liikusid Eestis ringi 1981. aasta sügisel, ning julges esimest korda kinnitada, et üleskutsed tööseisakute korraldamiseks olid sarnased nendega, mida kasutas Poola Solidaarsus, ja et Poola kriis mängis olulist rolli olukorra teravnemises Eestis, süüdates rahvuslikke tundeid. Vaino jättis küll märkimata juba aasta varem ilmavalgust näinud nõndanimetatud 40 kirja, milles kaevati eesti kultuuri lämmatamise ja venestamise suurenemise üle.

Vaino põhjendas ajakirjas Kommunist natsionalismi ning vastalisuse arengut sellega, et eestlastel on sidemeid emigrantlike rühmitustega Rootsis ja vaba ligipääs läänest tulevatele uudistele Soome televisiooni kaudu, sest eestlased on oma põhjanaabritele keeleliselt väga lähedased. Ka on eestlaste kultuur paljus erinev Nõukogude Liidu enamusrahvuse, venelaste, omast. Siin levitatavat just väiksemates töökollektiivides liialdatud kuuldusi ja ebaküpseid poliitilisi ideid.

„Mood, muusika ja sport on meie vastaste käes relvadeks saanud,“ vihjas Vaino rahutustele, mis kogusid hoogu pärast kuulsat jalgpalliheitlust Kadrioru staadionil 22. septembril, Propelleri esinemist seal ja kõike järgnenut. Takkajärgi võttis Tarmo Vahter kokku: „1980 – aasta, mis raputas Eestit“ ja avaldas uuesti ka toona Õhtulehe tagaotsas avaldatud prokuratuuri ametliku teadaande: „Seoses viimasel ajal Tallinnas aset leidnud jämedate avaliku korra rikkumistega noorukite gruppide poolt, mis on kutsunud töötajates esile õigustatud nördimuse ja rahulolematuse, on Eesti NSV prokuratuur algatanud kriminaalasja nende korrarikkumiste algatajate ja õhutajate vastu, samuti kuritegelike huligaanide vastu. Kõiki asjaolusid uuritakse hoolikalt, pärast mida süüdlased võetakse seadusega ettenähtud vastutusele.“

Aga Vaino jätkas Kommunistis tuha pähe raputamist. „Lääs kasutab kõiki kontakte nagu kirjavahetus, telefonikõned, isiklikud suhted ja ka turismi- ja kultuurisidemed, et panna Eesti NSVs tehtava ideoloogiatöö alla lõhkekehad,“ kinnitas parteijuht väites, et kuna Eesti liitus Nõukogude Liiduga suhteliselt hiljuti, alles 1940. aastal ning varasemas kodanlikus riigis oli kogu elusfäär seotud läänega ja sihitud läänele, pole endise muutmine läinud loodetud kiirusega.

Parteijuht julges tunnistada, et Eestimaa Kommunistlik Partei on nõrk. Eks tal oli mõneti julge seda teha, sest Johannes (Ivan) Käbini pika valitsemisaja lõpul sai ta alles 1978. aastal ise asuda „olukorra parandamiseks“ venestamisele tuult purjedesse puhuma.

„Olukord Eestis oli saavutanud kriitilise punkti ja ametivõimud pidid mobiliseerima kogu oma jõu surumaks maha organiseeritud katsed streikida,“ tunnistas Vaino. „Olukord saadi uuesti kontrolli alla väga suurte jõupingutustega.“

Võimud olid üleskutse pärast korraldada 1. detsembril 1981 streik nii ärevil, et vallandasid juba ette inimesi, keda arvasid asjast teadvat või kes üleskutset tuttavatele edasi saatsid. Õpilasi heideti komsomolist välja. Koolidel kästi 1. detsembri hommikupoolel panna oma hoolealused kirjalikke koolitöid tegema või isegi neid klassiti kinno viia.

Hirmu toonud vaikne pooltund

KGB oli 13. oktoobril 1981. algatanud kriminaalasja kirjakastidesse pandud lendlehe „Nõukogude Liidu demokraatliku rahvarinde memorandum“ tõttu. Selle autor(id) kutsus(id) protestiks võimude vastu inimesi „vaiksele pooltunnile“ ehk tegelikult siis lühiajalisele streigile. Nõuti Nõukogude armee viivitamatut koju kutsumist Afganistanist ja Poola siseasjadesse sekkumise lõpetamist, aga ka üha jõhkramaks muutuva toiduainete Eestist väljaveo lõpetamist jms.

„Meie isikuvabadused on piiratumad, kui need olid enne oktoobrirevolutsiooni, piiratumad, kui ühelgi teisel maal tänapäeval. Meie toit, teenindus ja tarbekaubad on viletsaimad maailmas, meie hinnad on spekulatiivsemad ja palgad armetumad kui töötatöölise tasu arenenud maades. Ja lisaks kõigele sellele oleme me jõudnud nälja piirile – maailma rikkaimal maal,“ öeldi dokumendi sissejuhatuses.

„Alates 1. dets. kell 10.00–10.30 kohaliku aja järgi ja igal sellele järgneva kuu esimesel tööpäeval samal kellaajal: 1) peatuvad kõik (tööstuse) rattad, peatub liikumine. Katkestame igasuguse tegevuse, kus me ka viibime – tööruumides, koolides, välitöödel, isiklikel käikudel, linnas, maal, põldudel. 2) Jätame tühjaks trammid, trollibussid, taksod, linnaliinide bussid, linnalähedased rongid ja nende ootekohad. Samuti kaupluste ja asutuste lettide esised. Loome 30 minutiks tardunud maa. 3) Laseme lintidelt kõlada vanadel revolutsioonilistel lauludel („Internatsionaal“ jt). 4) Ei avaliku korra rikkumisi! Ei natsionalismiavaldusi! 5) Kõigile võimalikele küsitlustele võimude ja juhtkondade poolt vastame vaikimisega!“

Miilitsad pidid juba ette ööd ja päeval valvel olema, et 1. detsembril midagi sarnast ei juhtuks ja Karl Vaino üleliidulises ajakirjanduses kuulutada saaks: „Partei ideoloogilised aktivistid vabariigis teostasid strateegilise ja efektiivse selgitustöö rahva hulgas ja paljastasid selle destruktiivse aktsiooni tegelikud eesmärgid. Nagu võis oodata, lõhkes kogu aktsioon nagu seebimull. Vabariigi töölised näitasid oma suurt poliitilist küpsust ja teadvust ja need, kes tahtsid „olukorda ära kasutada“, said sobiva vastuse, joostes karile rahva enesedistsipliini ja ühtsuse ees.“

Võttis aega, mis võttis, aga KGB selgitas lõpuks välja memorandumi autori. Selle kirjutas ainuisikuliselt Tartu kunstikoolis käinud Uno Toru, kes töötas maaviljeluse ja maaparanduse instituudi insener-kunstnikuna ja valmistus parajasti õele Lääne-Saksamaale külla sõitma. Enne lahkumist oligi ta „demokraatliku rahvarinde“ memorandumi 73 kirjakasti sokutanud, lisades, et pärast läbilugemist peab läkituse saaja seda edasi andma vähemalt kolme inimese postkasti.

Toru sõitis minema ega kavatsenudki tagasi tulla enne, kui 1988. aasta jõulude eel tema vastu avatud kriminaalasi lõpetati.

Varased põrandaalused rühmitused Eestis

Eesti dissidentluse varased esindajad legendaarse Mart-Olav Nikluse ja mõne teise kõrval olid venelased, Narvast pärit Sergei Soldatov (pildil) ja Oleg-Heldur Tjutrjumov, kes koos lääneukrainlase Artjom Juskevitšiga lõid 1969. aastal põrandaaluse organisatsiooni Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine. Juskevitš oli Kalju Mätiku ja Mati Kiirendi kõrval ka Eesti Rahvusrinde programmi koostamisel seitsmekümnendate aastate alguses. Sergei Soldatov aga toimetas põrandaaluseid ajakirju Eesti Rahvuslik Hääl ja Eesti Demokraat ning tema taganttõukel koostas Tunne Kelam ÜRO peaassambleele 1972. aastal saadetud memorandumi, milles nõuti okupatsiooni lõppu ja inimõiguste tagamist Eestis koos Asutava Kogu valimisega kohe, kui küüditatud on tagasi ja Vene väed välja viidud.

1978. aastal hakkas ilmuma väljaanne „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“, mis rääkis inimõiguste rikkumistest ja kohtuprotsessidest ning trükkis ära kõik avalikud kirjad ja apellatsioonid. Ilmus 19 kogumikku, kuni 1984. aastal tuli ilmumine võimude survel lõpetada. Tartus ilmus seitsmekümnendate lõpul paar aastat dissidentlik väljaanne Poolpäevaleht.

Kuid kõik need rühmitused ja väljaanded olid väikesed, neist räägiti rohkem välismaal, kui nad siinset korda ja inimesi muuta suutsid. Kodueestlaste teadvusele oli suurem mõju 1981. aasta streigiüleskutsel ja 1980. aasta noortesündmustel. KGB ja partei püüdsid küll veel džinni pudelisse tagasi suruda, aga ei tulnud sellega enam toime.