Eduard Sõrmus: kas ajastu suurmees või bolševistlik riigikukutaja viiulimängu kõrvalt

Tõnis Erilaid

Tulevane Eesti kunsti suurmeister ja kuulus bolševistlik muusik liikusid noortena koos Tartus, olid ühes kambas, tegid teatrit ja tõstsid pomme ning kui vaja, andsid vastalistele poistele lõuga. Üks õpetas teisele viiulimängu. Mõlema sõbratarid olid Puškini gümnaasiumi protestivate lühijuukseliste pruunseelikute seast. Ajastu nõudis noortelt sotsialismi ja revolutsiooni. Maapaos Helsingis elasid nad ühes toas ja kohtusid jälle hiljem Pariisis. Elulõpul kippus üks Eestist minema, teine Eestisse tulema, kuhu tal juba aastakümneid oli pääs keelatud.

Erilise koolihariduseta Tartu Bandelieri vabriku puunikerdaja Konrad Mägi ja Treffneri gümnaasiumi õpilane, peen, hästi riietuv noormees, viiulitunde võttev Eduard Sõrmus, olid ühe aasta mehed, kui nad keha ja vaimu arendamise seltsis Noorus kokku said. Varsti hakkas Sõrmus Mägile viiulimängu õpetama ja kuigi kunstnikust just esimese järgu muusikameest ei saanud, oli tal viiul läbi elu käepärast. Ühtaegu tutvus Mägi esimese moodsa naisega oma elus ‒ Puškini gümnaasiumi tüdruku Frieda Sangernebo kodumaja tagaõues tehti teatrit ja neiu vedas nooruki ka salaloenguid kuulama ja ennast harima. Sõrmus aga vallutas elavaloomulise ja sotsialismile andunud sama kooli tüdruku Ida Põderi (vaata kõrvallugu) südame.