Foto: Vambola Salupuu, arhiivifoto
Tõnis Erilaid 25. jaanuar 2022 00:02

Kui toonane Rootsi asemajandusminister Mona Sahlin Tallinnas 25. jaanuaril 1999 peaminister Mart Siimanni valitsuse ametnikega kõnelusi alustas, siis teadis ta tulemust ette, aga otsustas ikkagi proovida eestlasi veenda ja tutvustada neile rootslaste arvamusi. Nende mõjukas päevaleht Dagens Nyheter oli just avaldanud arvamusküsitluse: 56 protsenti hukkunute omastest oli surnukehade ülestõstmise poolt, 29 protsenti vastu. Teisiti oli küll, kui vaadata kõigi rootslaste vastuseid – selgus, et hukkunute pinnaletoomise vastu oli koguni 81 protsenti Rootsi elanikest. Mõne arvestuse järgi maksnuks hukkunute väljatoomine ju paar miljardit Rootsi krooni.

„Isegi kui Rootsi valitsus peaks tegema Estonial hukkunute ülestoomist pooldava otsuse, jääb meri siiski uppunute viimaseks puhkepaigaks,“ teatasid Eesti ajalehed järgmisel päeval. Toonane teede- ja siseminister Raivo Vare rõhutas, et Eesti valitsus suhtub eitavalt Estonial hukkunute väljatoomisesse ja lisas, et ta ei näe põhjust, mis paneks valitsust oma seisukohta muutma. Tallinna sõitnud Rootsi ajakirjanikud märkisid, et see jäik seisukoht ei jäta mingiteks tulevasteks läbirääkimisteks enam ruumi.