ESIMENE LUGEMISVARA: Tavaliselt, kuigi mitte alati, on selleks aabits.Foto: Teet Malsroos
Valve Raudnask 25. jaanuar 2022 11:03

Viivi Luige 75. sünnipäeva puhul möödunud aasta lõpupoole tehti temaga õige mitu intervjuud. Tema vastuste tulipunktis oli see, kuidas ahnus ja rumalus laastab nii inimest kui ühiskonda. Nende teemade kõrval köitis mind väga kirjaniku vastus Maalehe toredale küsimusele: „Milline oli teie kõige õnnelikum päev lapsepõlves?“ Viivi Luik vastas: „See oli üks pimeda aastaaja, novembri või detsembri varajane õhtupoolik. Hall videvik enne lambi süütamist. Olin kas saamas või just saanud nelja-aastaseks. Võtsin kätte eestiaegse lasteraamatu „Juta tuhande soovi maal“, heitsin pilgu leheküljele, mida hämarikus siiski näha võis, ja lugesin, mõistes, mida ma loen. /…/ Mul oli lugemise nõks käes! /.../ See avastus võttis mul hinge kinni. Olin selle üle õnnelik pealaest jalatallani, täiega tükkis, koos kõikide rakkude ja verelibledega, kogu olemusega. Eluajaks.“

Minagi sain lugemise selgeks kuskil novembris või detsembris. Nagu enamik talulapsi. Sügistööd olid tehtud, pime aeg takistas igasugust väljas toimetamist ja siis oligi vanaemadel, isadel või emadel aega lapsi lugema õpetada. Kui olin juba Ernst Enno lasteluuletusi, Kreutzwaldi muinasjutte ja Eiseni õuduslugusid piisavalt lugenud, hakkasin otsima pikemaid asju. Meil olid kodus Andres Saali rahvusromantilised romaanid „Vambola“, „Aita“ ja „Leili“. Aga oh ehmatust, need olid gooti kirjas! Siiski ilmnes, et kui sul on lugemine selge, harjud ruttu ka gooti tähtedega. Pealegi oli stalinlikus lapsepõlves nii kosutav lugeda Ümera lahingust ja vapratest eestlastest, kes vallutajatele vastu astuvad…

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99