1980ndatel hakkas Gennadi Mihhasevitš (pisipildil) ohvreid jahtima punase Zaporožetsiga. Nutikas roimar küsis vahetevahel ka uurijatelt, kuidas „mõrvarite“ püüdmine edeneb.

Foto: Kollaaž (Vida Press, Youtube'i kuvatõmmis)
Aare Kartau 19. jaanuar 2022 18:46

Kui noor valgevenelane Gennadi Mihhasevitš 1970. aastal väeteenistusest naasis, sai ta teada, et tema pruut Jelena oli abiellunud teise mehega. Ootamatu teatega kaasnesid masendus ja enesetapumõtted, mida Gennadi hakkas leevendama noorte naiste tapmisega. „Kui ma kägistasin, tundsin naise elujõudu läbi käte endasse voolavat,“ kirjeldas oma tegevust sarimõrvar, kelle hingele jäi vähemalt 36 veretööd. Punase Zaporožetsi roolis ohvreid jahtinud Mihhasevitši pikka mõrtsukakarjääri saatis ka äärmiselt vastuoluline uurimine – tema roimade eest vahistati 14 süütut inimest.

Kahe lapse isa ja kommunistliku partei liige Gennadi Mihhasevitš oli pealtnäha tavaline valgevenelane. Tagasihoidlik mees jõi harva ega teinud suitsu. Siiski olid keerulised suhted alkohoolikust isaga jätnud talle nooruses oma jälje. Pidevate koduste skandaalide tõttu – näiteks ajas vägivaldne isa tema vihapursete eest põgenenud abikaasat mööda külatänavaid taga – sattus Gennadi koolikiusu ohvriks ja teda nimetati „joodiku pojaks“. Endassetõmbunud ja häbeliku poisi üle tegid nalja ka tüdrukud. Noorusaja probleemid ja hilisem armuvalu viisid selleni, et temast sai seksuaalkomplekside käes vaevlev koletu roimar, kes varjas end rahuliku pereisa maski taga – Gennadi mängis seda rolli niivõrd hästi, et kohalikud naised tõid teda oma meestele lausa eeskujuks.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon