August Kitzberg: abikaasa pattulangemise avastanud mees lahutas esimese Eesti kirjanikuna abielu (1)

Tõnis Erilaid

Aasta oli 1875, kui paarikümneaastane Kodavere Rannamõisa kohtukirjutaja August Kitzberg tutvus endast aasta vanema Luunja rentnikutütre Sophie (Emilie Adele) Petersoniga. Kaunitar lummas noormehe ja peagi nad kihlusid. „Noored olime ‒ noor oli ka neiu häärberi teisest otsast. Kui sageli ei vähelnud me siis palava päikese käes kui kaks last, kes ei tea patust,“ on Kitzberg meenutanud. Ta oli küll pisut murelik, sest juhuslikult oli talle näppu juhtunud pruudile võõra mehe poolt saadetud armastuskiri. „Too on ju Sophie lapsepõlvesõber!“ tõrjusid Petersonid ta kahtluse. Kihlus jäi püsima. Noored abiellusid 24. juulil 1879.

Hiljem on Kitzberg pihtinud, et abielu polnud küll õnnetu, aga oma naisega tõelist hingelist harmooniat tal ka polnud. Pealegi veetis ta esimese kihluseaasta eemal Viljandimaal ning neiuga tutvumise aeg jäi väheseks. Kirjanikuhakatis oligi pidevalt liikvel ja uut ametit otsimas. Enamik nähtust, mille kõrva taha pani, jõudis ühel või teisel moel tema raamatutesse. Oma tulevase naise kosimise kohta kirjutas ta kaude: „Vaatas, kui neisse aastatesse sai, igale naissoolisele küsides otsa: võid sa mind armastada? Üks ütles seda võivat. Siis läks mees ja varastas temale Alatskivi kirikukese altarilt vaasi seest roosinupu. Aga sellest sai kurbmäng.“