Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Tallinn mattus pilkasesse pimedusse (7)
Euroopas möllas sõda, kui Tallinnas ja Nõmmel korraldati esimene pimendusharjutus laupäeval, 30. detsembril 1939. „2000 gaasilaterna kustutamisel oli raskusi ja häiresüsteemis puudusi,“ võtsid ajalehed paari päeva pärast tulemused kokku. Kuid nentisid: elanikkonna käitumine oli teadlik ja distsiplineeritud.
Täpselt kell 9 õhtul teatasid sireenid viie minuti kestel vahetpidamatu madalatoonilise undamisega õhuhäirest. Esimese pooltunni vältel kustutati tänaval osaliselt valgus, vaateaknad mattusid pimedusse ja neoontuled kustusid. Sõidukid jätkasid liiklemist, kuid olid vähendasid sõidukiiruse 15 kilomeetrini tunnis ja katnud tuled sinise paberiga, milles olnud pilude kaudu võis valgus paista 100 meetri kaugusele.
Teisel pooltunnil jäid sõidukid seisma, tuled kustusid täielikult ja tänaval olnud inimesed ruttasid varju lähemasse majja või kangialusesse ootama õhuhäire lõppu. Tuletornidki ei plinkinud enam. Korterite aknad tuli sulgeda pimendamiskatetega, mille hankimiseks olid inimesed juba päevi poes sabas seisnud.
Kell 10 teatas sireenide kolmekordne tõusev ja vajuv undamine õhuhäire lõppu. Selgus, et nende undamine ei suutnud kõikjal tubadesse tungida, autode punased stopptuled paistsid kaugele kätte ja tülikas või koguni võimatu oli käsitsi kustutada tänavaid valgustanud rohkem kui 2000 gaasilaternat.
Kommentaarid