Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas kohutav uputus laastas Narva-tagust (1)
„Ootamatu suur veetõus Naroova jõel. Kriusha küla hävinemas, elanikud hädaohus. Suur vesi ka Vjäska, Ust-Gorodjanka ja Omuti külad enda alla matnud. Kariloomad uppunud. Kuulduste järgi on ka hulk inimesi surma saanud. Elanikud põgenevad. Need, kes pole põgenema pääsenud, on pööningutel varjus. Appi saadetud sõjaväe salk ei pääse õnnetuse kohale. Tallinnast sapööride rood sinna saadetud,“ kirjutas Waba Maa 28. detsembril 1923. aastal.
Teade kohutavast veeuputusest oli Tallinna jõudnud kolmanda jõulupüha õhtul. Saadud teated ütlesid, et ajujää on jõevoolu ummistanud ja ümbruskonna mitme meetri sügavuse vee alla matnud. Ka Narvas olevat juba 26. detsembri hommikul vesi käreda külmaga Rootsi kantsi ja Smolna juures üle kallaste tõusnud.
„Tähtsam uputuse piirkond asub Omuti küla ja Kulgu sadama vahel ligi 35 kilomeetri pikkusel maa-alal. Naroova jõgi kukub seal ainult 3,79 meetrit. Vähese kukkumise tõttu on vee kiirus väike, kaldad on madalad, kohati ainult 0,3 meetrit veepinnast kõrgemal, seetõttu valgub siin suurvesi kiiresti laiali kogu ümbruskonnas. Jääminekuid on Narooval kaks korda aastas – kevadel ja sügisel,“ kirjutab ajaleht.
„Sõjaminister andis öösel korralduse Narva sapööride rood saata ühes tarviliste lõhkeainetega. Et aga hommikul Narva rongi ei läinud, siis asus rood 27. detsembril kell 5 p.l. teele,“ teatab Waba Maa.
Kommentaarid