Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas tehti lõpparve Tartu kommertspangaga (2)

„Tartu kommertspank likvideeritakse,“ teatasid ajalehed 19. detsembril 1992. „Aktsionärid leidsid mõistetavalt, et pank tuleb säilitada. Ka 18. detsembril Eesti Panga nõukogu koosolekul argumenteeriti võimalikke variante. Tartu kommertspanga elushoidmiseks läheks aga vaja liiga palju raha. Segase olukorra jätkumist ei saanud Eesti Panga nõukogu lihtsalt lubada,“ teatas toonane Eesti Panga president Siim Kallas kindlal häälel.

Halamisest polnud enam abi, tema meelest oli esimese Eesti aktsiapanga aktsia põrmustunud.

Valitsus oleks võinud panga päästa, sest tegelikult oli Tartu kommertspanga sulgemine eelkõige poliitiline otsus. Mart Laari valitsusel ega Siim Kallasel polnud aga sooja ega külma sellest, et tuhanded inimesed raha kaotasid. Otsust oli seda kergem teha, et riik polnud kommertspanka rahastanud ega hoidnud seal ka sentigi eelarveraha. Ajakiri Luup kirjutas omal ajal, et moratooriumi väljakuulutamise ajal oli pank tegelikult tagasi kasumisse jõudnud ja tal oli varaline kate kõigile kohustustele.

Läks nii nagu läks. Eesti Panga ametlik teade 22. detsembril ütles, et Tartu kommertspanga kliendid ei saa oma raha tagasi enne kahte kuud. Siim Kallase sõnul oli arveomanikel lootust tagasi saada umbes 78 protsenti rahast: „Klientide jooksvatel arvetel oli mõni päev tagasi 258 miljonit ja umbes 50 miljonit krooni tähtajalistel deposiitidel.“